Eesti Moskvich Klubi

Jätkan siis teemat. Peale aprilli on mosse läbinud ligi 5000 kilomeetrit ning seda ilma suuremate probleemideta. Vahepeal sai paigaldatud elektronsüüde, mis on tehtud sierra jagajast. Täienduse on saanud ka salongi küte, kuhu sai paigaldatud uuem mootor koos turbiiniga. Nüüd on võimalik udune klaas kiirelt puhtaks saada ja talvel kasutades on erinevus tuntav.

Sügisel vahetasin ka ühel käigukastil sünkronisaatorid, sest autol olnud kasti puhul häirisid kolmanda ja neljanda käigu kulunud sünkronisaatorid. Õnneks sai talvevaheajal auto korraks garaaži aetud ja käigukast ära vahetatud. Kuna auto juba garaažis oli siis sai proovitud uue termostaadiga lahendada pikka soojenemiseks kulunud aega. Võib öelda, et õnnestus, sest nüüd hakkab küttest sooja tulema juba 5 kilomeetri läbimisel.
Remonditud käigukast

Lisaks tuleb vaikselt ka ühe mootori remondiks valmistuda sest selgus, et on võimalus saada vanaisa mosselt pärit mootor, mis peale kokku jooksmist maha võeti. Võib tunduda küll mõtetu ettevõtmisena, kuid selle mootori puhul on lugu tähtsam mõtekusest. Lisaks õnnestus saada ka ühelt tuttavalt sportväljalaske kollektor, mille üritaks kunagi külge panna.

Üritustest sai käidud kahel lustisõidul, nostalgiapäevadel ja mosseklubi suvesõidul ning plaan on minna ka uunikute talverallile. Peale ürituste sai ka teisi pikemaid sõite tehtud näiteks Vormsile.

Süüte ja salongivendi ehitusest võiksid ka piltidega loo kirjutada

Väike suvine teema uuendamine.

Tore, kui vahel tuntakse teema vastu huvi ja kirjutan nüüd pikemalt lahti süüte ja soojenduse mootori vahetuse. Kui on huvi mingisuguste detailide vastu, siis võib kirjutada teema alla täpsema küsimuse ja üritan kiirelt vastata.

Süütesüsteemi aluseks on vana Ford Sierra jagaja, mille jalg on kitsamaks treitud. Mosse jagaja võlli otsas oleva detaili kinnitamiseks on Sierra jagaja võll lõigatud lühemaks ja puuritud sobilik tihvti ava. Jagaja võlli pikkust tuleb kindlasti üle mõõta enne lõikamist, sest võlli vedava detaili ja jala vahele tuleb panna seibe kuna Sierra jalg on lühem. Ülejäänud jupid (kommutaator, juhtmestik ja süütepool) peaksid olema leitavad Ladapowerist. Täpsemalt võib uurida Linnuvabriku garaažis meestelt, kes on vist süütesüsteemi teistele jagajatele ka teinud.


NB! Teisel pildil on jagaja võll liiga lühikeseks lõigatud. Ärge sama viga tehke.

Soojenduse mootori vahetuseks sai kasutatud uuemat, IZ-ilt pärit küttekorpust, kus oli takisti juba olemas. Korpusel tuli seest lõigata ära originaal mootori kinnituskõrvad, sest leidsin et on lihtsam kinnitada mootor sissepoole, et mitte auku suurendada. Asenduseks läks Nissan Vanette tagumise soojenduse mootor koos turbiiniga, mille kinnitasin kolme poldiga läbi korpuse. See põhineb varasemal teemal mis on leitav järgnevalt lingilt: http://www.mosseklubi.ee/foorum/viewtop ... dba51b9129



Lisaks otsustas peale 10 000 km saale häält tegema hakata ning sai soetatud 2141 mootor, mis sai kiire kapitaalremondi. Vahetatud said saaled, hülsid, kolvid, sõrmed, rõngad ja simmerlingid. Väntvõll oli juba lihvitud + 0,25 remontmõõtu ja kuna kaelad tundusid korralikud, siis läksid lihtsalt uued saaled. Lisaks said kepsud tasakaalustatud, klapid soveldatud ja avad porditud. Huvitava tähelepanekuna võib tuua välja, et mootor käis kokku ilma hülsialuste tihenditeta. Ise arvasin, et tihendid peaks ikka olema ja kuna ostes oli karteris vesi, siis paigaldasin tihendid, aga pärast ei saanud plokikaane tihendit pidama, sest hülsid olid 0,4 mm liiga kõrgel. Nüüd on mootor sõitnud 1200 km ja millegipärast on naljakas diiselmootorile sarnane lagin sees. Tuttavad on pakkunud, et kas jälle saale või kolvisõrm, sest klapid ja kett on korras.


Lõpetuseks on mossest saanud peale kahte talve lõpuks hobiauto ning enam talvel kasutusse ei lähe (välja arvatud mõni talveralli) ja võib-olla hakkan edaspidi kajastama ka isa 401 projekti.

Sügise alguses tekkis natukene aega, et alustada isa mosse projekti kajastamist.

Moskvich 401

Projekt algas tegelikult 2020. aasta detsembris kui Viljandi lähistelt sai toodud auto isale juubeli kingiks. Esiene aktiivsem periood algas 2021. veebruaris. Tookord sai puhastatud salongi põhi ja alustatud keevitustöödega. Auto, mis algselt tundus suhteliselt viisakas ja vajas üksnes ülevärvimist, kujunes parajaks keevitustööks. Üsna pea hoog rauges ja auto jäi garaaži seisma. 2022. aasta novembris sai auto uuesti ratastele ja põhi värvitud. Tookord oli vaja ruumi teha 2138-le, et see talvega kokku saada ja 401 läks teise garaaži seisma. Kuna auto oli silma alt ära jäi projekt pikemaks ajaks seisma. Vahepeal kui auto seisis sai tellitud Ukrainast uued karbid, sest vanad olid suvaliselt väänatud ja epoliimiga tasandada proovitud plekid, mis prügisse läksid. 2024. juunis sai mosse kallal uuesti tööle hakatud, sest automaksu tulek motiveeris tegutsema. Septembris sai valitud värv ja värvitud kapotialune. Plaani kohaselt pidi mootoriks tulema 2138-st üle jäänud 408 mootor, mis kerge remondi järel võiks sobida. Paraku selgus et silindrid on kulunud ja puurimine läheks mõtetult kalliks. Õnneks oli autoga kaasas 402 mootor. Kepsusaaled olid uued valatud ja raamsaaled olid ka korralikud, seega sai see mootor kokku pandud lootuses, et see ka käima läheb. Siis sai mootor peale tõstetud ja jätkatud keretöödega.

Algusest peale on probleemiks olnud vasak esiuks, mis kuidagi tagumisega ühele joonele ei saanud. Selgus, et karpide remondi käigus olid uksepostid paigast ära. Selle tagajärjel sai vasak B-piilar lahti lõigatud ja tahapoole liigutatud, millega sai ukse enam vähem paika. Lisaks on parema poole karp lühem tehtud, sest peale uute karpide peale panekut ulatus karbi tagumine ots natuke koopasse sisse. Paremat külge ei hakanud lahti lõikama ja isa ütles, et tuleb selline nagu tuleb.


Auto toomine


2024 juuni


uksejoon enne muudatusi

Kui jätta kõrvale nõukaaegsetest kehvadest keretöödest tingitud detailide mittesobivus, siis enim probleeme on valmistanud lekkiv radiaator. Peale lootusetuid katseid vana radikat parandada, sai valitud suzuki swifti radiaator millele tegime uue raami. Peale mustaks värvimist on kaugelt täitsa sobiva välimusega.







Asendamist vajasid ka esituled, sest üks oli mõraga ja polnudki plaanis 100% originaali teha. Sobivaks osutusid VAZ 2101 H4 pesaga tuleelemendid mis väikse ääre lisamisega sobisid tule raamidesse. Lisaks sai lisatud esimesed suunatuled, sest nii on 401 natukenegi kasutatavam tänapäeval ja juba varem olid paigaldatud tagumised Pobeda tuled. Kuna esimesed poritiivad tundusid mingi hetk uued saadud, siis puudusid ka suunatule avad ja valitud said GAZ 51/69 suunad. Paigaldamisel sai eeskuju võetud filmi “Moskva pisaraid ei usu” 401-lt, millel suunad on paigaldatud stange külge.


kaader filmist (kollasega tähistatud suunad)

Elektrisüsteem on praegu 12 volti ja kasutusel on 412/2140 generaator koos tänapäevase laadimisreleega mis on paigaldatud RR362 relee korpusesse. Tänu sellele on valgustugevus tuledel normaalne ja pirne ka lihtsam leida. Juhtmestik sai vana järgi uus veetud ning juhet kulus ligikaudu 100m mis on üllatavalt palju arvestades tulede hulka originaalis. Ka kaitsmekarp sai uus, Hella toodangu seast, mis on mõõtudelt ja välimuselt täpselt sama originaaliga.


laadimisrelee lahendus


kaitsmekarbid

Kevadeks saime auto liikuma ja alates maist on auto arvel, seda küll kahjuks kalli registreerimismaksu hinnaga, aga vähemalt kasutatav. Kasutamisega tulevad alati välja ka probleemid. Esimesi sõite tehes selgus, et käigukast vajab taastamist. Laagrid olid Kavialis olemas, aga osandamise käigus purunenud silumiinist tagumine korpus purunes ja uue leidis oma varudest üks 400-420A omanik Lõuna-Eestist. Esimesel ülevaatuse saamise katsel sai selgeks, et pidurid mis juba enne tundusid nõrgad, pole piisavad, seega hakkas pikk jamamine piduritega. Selle jooksul on katsetatud kahte peapumpa ja hooldatud/remonditud kõik töösilindrid ning üks isegi vahetatud. Lisaks otsustas, täpselt enne Maanteemuusemi sünnipäeva puhul toimunud paraadi, kinni paisuda üks pidurivoolik, mida õnneks oli võimalik soetada Ristmiku autovaruosade poest. Hiljem sai välja vahetatud ka ülejäänud kaks voolikut, sest järgmiseks lõpetas vedelikku läbilaskmise tagasilla voolik ja liigse surve tõttu sai hukka pidurimansett, millega kaasnes järjekordne peapumba remont. Siin tooks välja et on erinevusi ka piduri peapumpade detailides nimelt tagumine mansett ja selle vastav soon kolvil on ajas muutunud. Selle tõttu tuli mitu korda pumpa uuesti lahti võtta sest lätist saadud manseti komplekt sobis kokku teise kolviga, kui see mis sees oli. Järgmisena andis märku diferentsiaal, mille tigu oli kaotanud mõne hamba ning taldrikul olid samuti tükid väljas. Uus oli õnneks autoga kaasa tulnud kastides olemas ning siiani tundub suht korralik olevat. Igatahes augustist on ülevaatus peal ja aasta muretu.


välimuselt sai kokku veebruaris


Maantemuuseum 25

Moskvich 2138

2138 sai suvel uued esimesed logarid ja sai hakatud katsetama istmekatete õmblemisega. Tehnilise poole pealt on ainus mure on tundmatu klõbin ja natuke lekkiv väljalase. Muus osas kulgetud muretul igapäevaselt ülikooli, kui välja jätta üks avarii, kus Renault kaubik 2138-le tagant sisse sõitis. Õnneks toimus otsasõit aeglasel kiirusel ja kahjud vähemalt mossele tunduvad olevat pigem kergemat sorti ehk plekid arvtavasti vahetamisele ei lähe.

Nagu ikka nende projektidega on. Algus vaatad et natuke kõpitsemist ja saab täitsa hea aga lõpuks tuleb ikka välja et kere tahab igalt poolt turgutamist.
Kõva töö on ära tehtud. Au ja kiitus teile.