Eesti Moskvich Klubi

Jah-ega neid kõiki emotsionaalseid seiku vist ei jõuakski siin üles lugeda, enne jõuaks jõulud kätte. Nostalgia päevadele Haapsallu(204)km.
sai ka sõidetud 5-tundi, keskmiselt 90 km/h. Kolm kohvipausi võtsid sellest sõidust 15 min. ja ülejäänud aeg kulub küsimuste- vastuste voorule.
On kuidagi hea tunne kui vastutulijad lehvitavad või karvased tsiklimehed pöidlad pusti tõstavad. Seda järelsõitmist olen kogenud Päris tihti,
tuleb sulle masin 120-ga järgi ja siis sörgib 80-ga 5 kilti sabas,siis vajutab gaasi lehvitab ja läheb oma teed. Huvitav ,mida need juhid autos oma lastele räägivad.Üks varjant on, et lapsed õppige,õppige,õppige,muidu peate tulevikus mersu asemel sellise väikse autopunniga leppima,
või ,et vaadake see ongi see liiklusvahend, mis oli hobusest järgmine.See on hea tuju auto.

arvestades üldist eesti rahvamassi iseloomu siis pigem ikka esimene variant aga jah, reeglina selliseid asju ehitatakse endale, siis on jah südametunnistuse asi palju sa sinna alla paned, aga paljud ehitavad ka masinaid suure plaaniga tulevikus maha ärida kasumiga, siis neid ikka huvitab palju asi väärt on taastatuna.

Tervitus! Pole viitsinud siia tükil ajal midagi sirgeldada, aga pole ka midagi erilist juhtunud . Viimasel ajal tegelen põhiliselt spordiga,
võimlen ja teen võidujooksu. Võimlemine käib ümber auto ,liivapaberiga nühkides ja võidujooks käib ajaga,kas saan enne külmade saabumist
kere eeltööd tehtud. Tahtmine on masin veel enne päris külmasid värvi alla saada, siis hea tasapisi talvel kokkuladumisega tegeleda.
Paar pilti kah hetke olukorrast.

Tere õhtust, lõpuks ometi on see võimlemine ja võidujooks ümber auto lõppenud. Paar päeva tagasi sai auto maalrite kätte veetud ja täna hommikul sain ta lõpuks värvituna kätte. Kõik suured põhidetailid on värvitud,omale jäi värvida veel paras ports pisidetaile-uste hinged,akna raamid,numbri kinnitus jne. Ja üks kindel soovitus-Ärge kunagi valige auto värvi pilves ilmaga,sest kui päike paistab,tundub see värv tunduvalt heledam.Sel päeval kui mina valisin , k...t -oli ilm pilves. Värvipimedatele siis selgituseks seda,et masin on tumedam metallik punane. Värv FORD USA U6-7219 STANDARD.
EI OLE tegelikult selline tuletõrje auto punane nagu pildilt paistab,arvuti moonutab ikka värvitooni täiega.

Ei ole värvitoonil häda midagi! Väga ilus!
Eks igaühe silm näeb seda tooni erinevalt, kes siniselt, kes roheliselt, kes kollaselt

Nüüd hakkab kõige mõnusam töö autoehituse juures... selle kokkupanek.

Õhtust ! Paneks ka paar rida töödest ja tegemistest auto kallal, muidu arvate veel,et olen talveunne jäänud. Sai siis üks vana mootor laiali võetud, plokikaan lihvitud, maha läkas 0,1. Klapipesad freesidega üle käidud,klapid sooveldatud. Kõik tihendid mis kahtlased tundusid ,uued tehtud. Mootor seestpoolt üllatavalt puhas. plokikaane mahavõtmine oli paras ooper , kõik mutrid lahti ,aga maha ei tule. Tihend oli kaane nii kinni kleepinud. Tervena sain kätte vaid 4 metallrõngast silindrite pealt, ülejäänud tihendit leotasin ja kraapisin ära 4 tundi. Tihendi välisservad olid hõbeda värvised , järelikult olin esimene kes selle mootori lahti tegi. Tänaseks siis mootor uuesti koos ja autole peale ka pandud.Kast all ,pidur ,käsipidur ,siduri süsteem valmis. Auto allpool on jäänud veel panna vaid kardaan ja bensu paak,mootorile jagaja ja karbuss. Täna õhta said paika ka tagatuled, jäi vaid panna veel numbri ja piduri tuli. Kui sihuke suvine ilm veel kaua kestab,saab asi liiga kiiresti valmis,mida kuradit siis selle ülejäänud talvega teha. Peab ikka ühe uue tooriku jgaks juhuks vist juurde otsima.

Küsimus sulle, miks jätsid mootoriruumi selleks halliks ja mitte ei tuisanud ilusaks punaseks?

Kuna kapotialuse komplekteerimisel ei tea ma veel täpselt isegi kuhu kõik vajalikud vidinad ära mahutada ,siis võib kokkuladumisel tekkida vajadus mõnd kinnitust veits nihutada, või tuleb mõni lisa kronsa keevitada ja nende jälgede uuesti värvimine tavalise läikiva autovärviga
tunduvalt lihtsam,kui teha värviparandusi metalliku ja lakiga. Kui mootor peal ,siis ei mahu seal esi seina juures enam värvipritsiga manööverdama. Ja pintsliga metallikut parandades jääb lõpptulemus inetu.Ja kogu selle pika jutu kokkuvõtteks - olen LAISK ja proovin lihtsamini hakkama saada.

kusjuures ma vaatasin just, et selline nn kahetoonilisus sobib kustomile: üheltpoolt rõhutab, et tegu on "hand made" asjaga ja teisalt on mitu tooni lihtsalt kuidagi huvitavam/kenam

sillad oled samuti puhastanud ja mustaks võõbanud, aga kas need on heledat värvitolmu ( ) saanud?

keevisliidesed kataks ma veel pintsliga pealekantava kerehermeetikuga (+kattevärviga). Nii: http://teet.luarvik.org/d/5790-2/DSC_0638.jpg
(ma kasutan aktiivselt, aga mu kereprojektidest leidsin vaid ühe puhul kerehermeetiku-pildi, niiet vabandan youngtimer-Oopeli rattakoopa eksponeerimist. Pildil paistev poolraam on ju siinse teemaga haakiv - oli teine algselt kah ju lehtmetall nagu enamus siinsest masina alaosast )

jõudu samas vaimus jätkamisel,
Teet

Esisild sai jah oma lollusest veits värvitolmuga ära rikutud,aga ma lootsin ,et keegi ei märka. Eks ma vaata ,kuda see asi ära parandada.
Aga milleks katta keevisõmblusi kerehermeetikuga? Kui detailid on liidetud punktkeevitusega ,siis ma saan sellest aru ,et vesi ei läheks plekkide vahele ,tuleb hermeetikuga üle tõmmata . Aga mul kõik täis õmblused, milleks siis hermets. Vene aegne hermets oli jube saast ,2 aastaga olid kere küljest lahti ja rooste juba näris rõõmsalt rauda. Oma esimesel mossel lõikusin seda hermeetikut niipalju ära kui võimalik ja plekkide liitekohad tõmbasin üle kuuma trossimäärdega. Mul oli see mosse 17 a. ja ei mingit roostet enam sellistes kohtades. Tänapäevase hermetsiga kogemus puudub, seepärast pole ka kasutanud ja olen läinud veits raskemat teed- kõik keevisühendused-täiskeevitus,eriti põhja all.
Aga eks ma katseta kunagi selle materjali ka ära,võib ju juhtuda, et asi väga hea,lihtsalt asi minu vanamoodses vaates.