Käigukastiga pole midagi keerulist mõne vana karaani ots taha ja kui tegu on uue malli kastiga saab küljepealt õli valada(nagu minu vana) kuid kui on vana malli kast ,millel täitmine ülevalt ja selleks pole ka kerel vastavat luuki siis saab probleemne olema see ettevõtmine. Kuid võin öelda,et käigukasti vahetus läks kergelt. Ainus asi,mis juhtus oli see,et paarimees ajas kogemata kasti külili ja pool õli voolas põrandale.
Kõige lollem oli veel see,et sain viimase TAD-17i pudeli,mis veel meie väikelinnas müügil oli.
Naera või nuta aga nii oli. Aga käigukast sai alla ja väikeste kadudega. Ütleks,et midagi keerulist polnud ja kui ükskord see läbi teha on see hea kogemus eluks ajaks.
Vana käigukast on nagu vanal autol kohaseks,kaetud toreda mulla kihiga...
Vanal kastil on tagumine laager ja käigukasti sabapuks ära, seega midagi muud nagu viga polegi.
Põhja möksisin ka ära ja nüüd on üks tugev korrosiooni tõrje tehtud. Mõni koht veel põhja all jäi teha aga sellega saab ilmselt kunagi tulevikus tegelda.
Kõige idiootsem töö oli sumbuti alla panemine, kuna see ei tahtnud paika minna. Selgus,et kinnitused kõverad,mis siis ikka võtsin vasara ja kolkisin kõik sirgeks tagasi. Vene auto juures on vasar põhiline tööriist,seekord tuli seda kohe mitu head korda tõdeda. Aga jonni ma ei jätnud ja kõik see,mis vaja sai kokkupandud.
Mitu päeva nüri võitu tööd on sellega lõppenud,et nüüd ma ei taha tükk aega auto alla ronida, kuna kael on kange ja pea valutab
Teha jäi veel aga see pole enam ülevaatlust takistav tegur, kuid kuna viimasel ajal on tekkinud tõsine kütuse kriis siis tuleb vist vägisi otsida ökonoomsem auto. Mossest loobumine oleks mulle väga väga raske
Jaa.... last but not the least....
Tegijal juhtub nii mõndagi,suutsin elus esimest korda keerata autol puru spilka....
Seda ma seletada ei oska muud moodi,kui materjal andis vanadusest järele.
