Eesti Moskvich Klubi

Mosse ehitusest:

Kuna suutsin neti avarustest originaalse foorumi arhiivi leida, siis kasutan suuremal määral just Smartclub`is kunagi kirjutatud tekste. Vabandan kohe alguses kehvade piltide pärast. Ehituse algusaastatel olin vaene üliõpilane ja ei olnud võimalust paremat seebikarpi osta. Seda enam, et kogu vaba raha läks auto ehitusse! Edasi kommenteerin piltide alusel, kuna neid on alati huvitavam vaadata, kui kuiva teksti lugeda.

Auto ehitamine algas 07. oktoober 2006 doonori lammutamisega. Esimese tööna oli vaja eemaldada kõik mittevajalikud osad BMW`lt. Lammutustööde alguseks jõudsin arusaamale, et kõige parem lahendus on jätte BMW põhi originaalseks. Kuna sildade ja mootori ümbertõstmine ühelt autolt teisele tekitab kohutava peavalu ja paberimajanduse, et oleks mõtekam autoehituse plaanid kohe unustada. Bemari põhja tõstsin pakkudele, et ei toimuks põhja läbivajumist kere lahti lõikamisel. Samuti oli auto põhi põranda suhtes täiesti loodis, et saaks hiljem erinevaid kõrgusi otse põranda tasapinnast mõõta. Esimene ülesanne oli Moskvich 400 originaalse põhja kaotamine ja BMW põhja ettevalmistamine Mosse kere jaoks. Pildid ajavahemikus: oktoober 2006.



Esimesel pildil vaadasin, et kuidas Mosse väline koorik bemari põhjale sobib... veidike lühike, kuid tagumine osa justkui loodud selle jaoks Samuti on pildil näha et Moskvichi ehitus on üksühele plekkpurgiga. Üks väline plekikiht ja see on kõik! Loomulikult niimodi asja jätta ei saanud. BMW sisemised küljepaneelid tuli lahti lõigata, et need 15 cm kere sisse viia. Järgnevad 8 kuud kulusid BMW karpide, uksepiitade, rattakoobaste, turvatalade, sisemiste külgede ehitusele ja tugevdamisele. Lisaks kasutasin ära BMW uksepiidad ja uksed. Piltidel on näha, et ukse sisemine osa pärineb bemarilt ja Mosse ukse väline plekk kinnitub otse selle külge. Nii jäid alles ka kõik ustes asuvad turvatalad, hinged ja kinnitused. Sellega tekitasin uue nn "luustiku" Mosse välispleki tarbeks, kuna puhtalt Moskvichi plekk ei kannaks mitte kui midagi ja sõita sellise masinaga oleks lausa eluohtlik. Seega on tegemist mosse plekkide jaoks sobivaks kohandatud BMW kerega. Pildid ajavahemikus 10.2006 - 08.2007



Järgmisel pildil näeb Mosse esimest korda ilmavalgust. Kere on pakkude pealt maha tõstetud ja toimuvad esimesed testsõidud külavahe teedel, et kontrollida kere jäikust. Erinevad kiirendamised ja pidurdamised, külg ees kurvis sõitmised ja vanade rehvide põletamine... kõik see oli väga tähtis teaduslik protsess. Kui auto kere oleks sellisele valule järgi andnud ja nihkesse läinud, siis oleks projekti koheselt oma lõpu leidnud ning kogu kupatus Emeksis oma päevad lõpetanud. Õnneks seda ei juhtunud! Kere läbivajumist ei toimunud ja kõik mõõdud jäid samaks. Pildid ajavahemikus 04.2007 - 03.2008.



2008 a keskpaigaks olid suured ehitustööd lõppenud, mis tõi kaasa endaga mustmiljon väikest tööd: vana värvi eemaldamine, mõlkide ja lohkude väljalöömine / tõmbamine, tulede asukohad ja kinnitused, kõik mis seotud akende liikumise, kinnituse ja asukohaga jne jne. Pidevalt oli selline tunne, et astud 1 sammu edasi ja samas 10 sammu tagasi, lõppu lihtsalt ei näinud. Sellel ajal tekkis lugematu hulk hetki, kus mõtlesin antud masina kraavi lükata ning sellega kogu asja unustada.
Vaatamata kõigele 2010 a keskpaigaks oli enamus töödest tehtud, auto jäi ootama värvimist. Motivatsioon 0, raha kulunud rohkem kui vaja... aitab! Projekt jäi seisma!
17.05.2010 pildid:



Terve aasta seisis mosse garaažis, millest ma suure kaarega pidevalt mööda käisin. Kord kuus küll piilusin uksevahelt sisse, et uuesti aru saada kui palju seal tööd veel teha on. Nii kestis see 2011 aasta suveni. Otsustasin, kui juba olen kord selle projekti käsile võtnud, siis peab selle ka lõpule viima. Seda enam, et nii mõnigi uus projekt ammu peas mõlkumas...
12.08.2011 võtsid autokliinik.ee tublid meistrimehed auto enda hoole alla. 1. septembril 2011 oli auto proovivärvi kihi all. Sellel lasti pea kuu aega kuivada ja kivistuda, et tuleks välja kõik ebatasasused, kriimud ja "saared". Kõik vead parandatud... läks selga lõplik värvikiht (viimane pilt).





Järgmine kord jätkan auto kokkupaneku piltidega.

Mosse ehitusest: vol. 2

12.10.2011 kuupäeval jõudis auto tagasi värvitöökojast garaaži. Ilus värvitud kere andis auto ehitusele uue hoo sisse, motivatsioon oli taas laes. Polnud sugugi harvad juhused, kus ka peale väsitavat tööpäeva jätkus veel jõudu poole ööni garaažis toimetada. Esimese asjana võtsin käsile pidurisüsteemi korrastamise. Vanad pidurikettad ja -klotsid läksid vahetusse. Uued kettad ja piduri supordid värvisin kuumakindla värviga, et nad kohe esimesel nädalal uuesti rooste ei läheks. Piltidel siis algne olukord, peale puhastust ja lõplik tulemus peale värvimist. Lisaks pesin puhtaks kõik silla detailid, katsin koopad seest spetsiaalse kivikaitse bituumeniga, vahetasin amordid ja kõik kulunud sillaosad.



Aastate jooksul kogunenud varuosade kastis sorades avastasin oma kurvastuseks, et bensiinipaagi luuk vajaks samuti värvimist. Tegemist on Yamaha tsiklilt pärineva korgiga. Selle sain kunagi tsiklite lammutusest koos mõlkis paagiga. Paaki oli samuti vaja, kuna kasutusse läks ka selle alumine metallist osa. Originaalis oli antud kork halli värvi ja Mosse küljes eriti ilus polnud. Oli puudu just see kerele omane punane värv. Autode värvipoes lasin endale koodi järgi värvi kokku segada ja aerosool purki kallata. Värvimine ise erilisi teadmisi juba ei vajanud.



Edasi suundusin mootoriruumi kallale. Esimese asjana hakkasin otsima uusi plastikust mootorikatteid, kuna vanad olid ehituse käigus päris palju kannatada saanud. Pidin arvatavasti pooled Harjumaa autolammutused läbi käima, ette kui leidsin just endale sobilikud katted. Antud plastikud said samuti poolenisti punaseks värvitud. Peale terve päeva maalriteibi lõikamist ning poole päeva värvimist, oli asi valmis.
Järgnevalt sai auto endale silmad ette! Tegemist on mitte tavaliste tuledega, vaid lause nn "ingli silmadega" . Antud tuled omavad kogu vajalikku E märgistust ning vastavad kõigi tänapäeva nõuetele. Tellisin need aga läbi eBay Saksast. Juhtmestiku korrastamisele ja kõigi uute pistikute jootmisele kulus kaks päeva.



Järgmine samm oli suunatulede ja tagumiste tulede ühendamine. Esimesed ja külgmised suunatuled probleeme ei valmistanud, kuna nende ühendamine nõudis ainult uute pistikute jootmist. Kõik juhtmed olid juba varakult õigesse kohta viidud.

Tagumiste tuledega oli pusimist ikka oma jagu, kuna seal asuva juhtmestikuga on võimalik kosmosejaama juhtida. Netist suutsin leida küll skeemi, kuid peale paaritunnist uurimist ja näpuga joonte ajamist jõudsin otsusele, et see sarnaneb pigem Hiina hieroglüüfidele. Elektriskeemi nurka visates suundusin autolammutusse, kust sain 2 euriku eest mõrase BMW tagatule. Kuid ka selle abivahendiga läks garaažis 3 tundi enne kui aru sain, mis juhe kuhu läheb. Keerusliseks tegi asja see, et BMW vasaku ja parema tule pistikupesad on ühesugused, kuid juhtmed ja tule enda skeem täiesti erinevad. Näiteks selgus tõsiasi, et vasak pidurituli ei hakka enne põlema, kui parempoolne pistik on tulega ühendatud. Vool liigub kõigepealt paremasse ning alles sealt mööda teist juhet tagasi vasakusse. Tagurdustuledega oli asi vastupidine. Udutulede jaoks juhtmeid rohkem kui vaja. Teist tuld ma lammutusest loomulikult kaasa ei võtnud, ning selliste asjade avastamine võttis aega. Kogu tagatulede jandi peale kulus mul 15 töötundi - tulede paigaldamine ja juhtmestiku ümberkohandamine uute tulede jaoks.



Jätkub...

Mosse ehitusest: vol. 3

2012 aasta alguseks olid kõik tuled autol küljes ja toimisid täpselt nii nagu peavad. Järgnevalt võtsin käsile istmed! Tagumise istmega probleemi polnud, kuna juba aastaid tagasi nägin selle kallal väga palju vaeva. Kaks esimest katsetust läksid otse prügimäele, enne kui E36 kupee allaklapitav tagumine iste sinna paika sain.
Nüüd aga jõudis järg esimeste istmeteni! Kuigi mul olid seal juba E36 kupee kitsamaks ehitatud istmed olemas, polnud ma nendega sugugi rahul. Erinevad plastikud olid väga kehvas olukorras, mehhaaniline istmete liigutamise süsteem tundus pärinevat sapakalt ja istme jäikus soovis paremat. Mis siis ikka, nagu öeldakse, mis s...ti see uuesti! BMW lammutusest õnnestus uued E46 kupee elektrilised istmed hankida. Kahjuks tuli need 6 cm kitsamaks ehitada. Ümberehitusele pöörasin sellel korral ikka väga suurt rõhku. Põhiline eesmärk oli istme turvalisuse ja 3 suunas liikumise säilitamine. Ühele istmele kulus ligi 70 tundi tööd, kuna mõningad detailid tuli ümber disainida ja treipingis valmistada. Tulemusega jäin väga rahule. Eelmiste istmetega ei saanud neid lihtsalt kuidagi võrrelda. Piltidel iste originaalsel kujul, lahti võetuna ja ümberehitatud iste originaali kõrval.



Edasi pöörasin oma pilgu ukselinkide poole. Ukselingid olid mul küll juba valmis ehitatud, kuid puudu oli veel läikiv kroom, mis neid kataks. Otsides firmat, kus see töö ära tehtaks, tuli välja tõsiasi, et neid linke polegi nii lihtne kroomida. Moskvich 400/401 lingid on valmistatud silumiiniumist ja nende kroomimiseks on mingit x keemiat vaja, mida aga juba pikemat aega ei toodeta. Eestis soovitasid kõik Narvas asuvat BKK Crome OÜ-d. Helistasin meistrile, leppisin asja kokku, saatsin enda lingid SmartPostiga Narva. Raha (34,04 eurot) maksin alles siis, kui lingid minu käes tagasi olid. Juhul, kui keegi soovib kontakte: http://webb.ee/company/64173/



Järgnevaks tööks oli laepolstri paigaldamine autosse. Suureks mureks oli katuseluugi vann, mis kõigel ees oli. Lisaks soovisin laepolstri võimalikult pehmeks teha, et ennast vastu luuki mitte puruks lüüa, kui mõnel õnnetul hetkel peaks autos kukerpalle tegema. Lõplikuks lahenduseks jäi traadist sõrestiku ehitamine. Sellele liimisin 1,5 cm jäika poroloni ja katsin spetsiaalse laepolstri riidega. Nikerdamist oli päris palju, kuid elu esimese laepolstri kohta sai täiesti normaalne.



Viimasel pildil on näha uut AEM DryFlow koonusfiltrit koos eelfiltriga, mis omab eluaegset garantiid ja kui mustaks läheb, saab selle tavalises seebivees puhtaks pesta.. Antud filtri pidin paigaldama seoses sellega, et mootoriruumis pole lihtsalt ruumi originaalse õhufiltri jaoks. Tean väga hästi, et tavaliselt paigaldatakse antud filtrid mootorist võimalikult kaugele või ehitatakse kuumakindel sein vahele, selleks et mootor sooja õhku sisse hingama ei peaka. Minul seda võimalust kahjuks pole. Kuna kiirendustel selle autoga osalema ei hakka, siis võin selle arvelt mõned hobused ka ohverdada.
Filtri tellimine oli aga omaette ooper... väljavõte originaalsest foorumist:
04 March 2012 Olen juba 2 nädalat üritanud AEM DryFlow filtrit ja eelfiltrit http://www.carshop.ee`st tellida. Aga ei õnnestu nende poistega asju ajada, kui kirjale 1 nädal vastust ootama peab. Esimese kirja saatsin 22.02 küsimusega, kus soovisin saada kinnitust filtri mõõtudele ja sobivust BMW 2.0 mootoriga. Vastus tuli 27.02, kus kirjutati, et mine ise AEM pealehelt mõõte vaatama. OK oleks võinud siis vähemalt aadressi juurde panna. Otsisin netist õige lehe üles ja vaatasin kõik järgi, misjärel otsustasin filtrid ära tellida. Netis ostukorvi täitmisel tekkis üks küsimus ja helistasin otse carshopi. Öeldi, et ära veel midagi telli, saada e-mail mida tahad osta ja me uurime järgi, kas on vastavad filtrid laos olemas või on vaja USA`st tellida. Vastust pole siiani veel tulnud. Ühesõnaga, täna viskas kopa ette ja tellisin ise kõik USA`st ära. Hind koos saatmisega 20 euri väiksem, kui carshop`ist ostes oleks tulnud. Seega ootan nüüd filtrite saabumist!



Jätkub...

Mosse ehitusest: vol. 4

Eelmine kord jäi märkimata, et enne laepolstri paigaldamist autosse tuli lahendada salongi tahavaate peegli ja sisevalgustuse probleemid. Salongi muretsesin endale E39 bemari automaatselt tumeneva tahavaate peegli. Antud peegel meeldis mulle ka sellepärast, et sellel alaosas on LED lamp, mille ühendasin auto signaga. Päris palju oli tegemist, et välja otsida peegli elektriskeem... mis juhe kuhu läheb. Katsetama ei hakanud, kuna peegel pidi tundlik valele voolule ja lühistele olema. Peegli pistikul on 9 juhet, millest hetkel 4 pole kasutuses, kuna nendega saab juhtida küljepeeglite tumenemist (küljepeeglitel seda funktsiooni pole).

Suureks probleemiks oli aga salongi valgustus. Kuna ei soovinud inetuid E36 lampe sinna lakke toppida, siis muretsesin Alfa Romeo ümarad lambid tagumisse ossa ja E39 lambi ette. Bemmi lamp just sellepärast, et sellel on vähe viisakamad ja tänapäevased lülitid, ning mis kõige tähtsam, punased LED`id. Kes mõne BMW`ga sõitnud, kus antud lambid olemas, siis see teab, et see valguskuma pimedas on väga mõnus. Jama aga oli selles, et minu E36 doonori juhtmestik ei võimaldanud lampe kergelt välja vahetada. Kuna ma pole ainukene maailmas, kes selle idee peale tuli, siis peale 5 tunnist USA foorumites tuhnamist (euroopas on tehtud mingit po...t sama asjaga), LEIDSIN skeemi kuidas selle valgustuse enda Mosses tööle saada. Selleks oli vaja üks juhtblokk/relee USAst tellida, mõned uued juhtmed vedada ja palju jootmist.

Väljavõte teisest foorumist: Eelmine kord tekkis segadus näidatud originaalse E36 ja uue E39 lampide erinevuses. Erinevus on selles, et originaalsel lambil toimub salongivalgustuse juhtimine MANUAALSELT läbi keskmise lüliti, millel on 3 astet: 1) paneb salongivalguse põlema; 2) salongivalgus läheb põlema ukse avamisest; 3) salongivalgus on välja lülitatud. Uuel lambil on ainult 1 aste ja kogu tulede juhtimist teostab salongivalgustuse aju. Lisaks veel probleemiks tulede elektriskeemide suur erinevus. Selleks, et uut tuld põlema saada, oli vajalik: 1) usast tulnud juhtimisblokk; 2) juhtmestiku muutmine; 3) tagumiste salongitulede skeemi muutmist; 4) salongi peatule skeemi muutmist.



Järgmine samm oli väga meeldiv. Ilusaid vidinaid on alati meeldiv külge kruvida. Auto sai endale küljepeeglid külge... tegemist 65-66 a Ford Mustang peeglitega.



Juuni 2012 olin jõudnud autoehitusega järgmise suure sammuni... klaasid. Tavalisest nn soome papist tehtud šabloonid läksid http://www.limitex.ee tellimusse. Külje- ja tagumise klaasiga probleeme polnud, need kõik sirged ja suht kiiresti valmistatavad. Suurem jant oli esiklaasiga, kuna sellel pikkisuunaline kumerus sees. Seoses sellega pidi ka šabloon kumer olema. Poolteist kuud hiljem olid kõik klaasid autol küljes ja auto tagasi garaažis. Klaasid ise tulid 4 mm paksud (esiklaas paksem ja lamineeritud), roheka tooniga ja kõigile euro nõuetele vastavad. Kõik vajalikud eurotähised ilusti peal. Klaaside paigaldamisel tihendeid ei kasutanud (va uksed), klaasid on külge liimitud.



Järgnevalt jäid tööd suuremal määral seisma, kuna toimus raha kogumine viimaseks suureks väljaminekuks... salongi ehitus sadulseppade juures. Enne seda aga tegin siiski kaks suuremat ümberehitust.

1. Kliima paigaldamine autosse. Väljavõte originaalsest foorumist 07. Märts 2013: Suurem töö on jälle käsile võetud... ehk kliima paigaldamine autosse. Eile sai Tartus käidud ja sealt armatuuri all olev kliima "koda" ostetud. Kahju ainult, et eelmine omanik oli juhtpaneeli kangiga armatuurist välja võtnud... tuleb nüüd uus muretseda. Kliima paigalduse põhjustas soov armatuuri keskosa võimalikult viisakaks ja tänapäevaseks muuta. Hetkel armatuuri keskosas olevad keeratavad manuaalsed nupud ei meeldi mulle kuidagi. Lisaks on olemas auto pardaarvuti paneel. Koja kättesaamise näide: http://www.youtube.com/watch?v=82IGc60LtA8

2. M3 pardaarvuti ehk BC paigaldamine vana asemele. Väljavõte 01. Aprill 2013: USA`st tuli uus BC ehk Board Computer. Ameerika mandrilt aga just sellepärast, et seal ingliskeelsed nupud peal. Uue puhul on tegemist M3`e 18 nupulise kompuutriga, mis suudab tunduvalt rohkem huvitavat infot kuvada. Kuid vana uue vastu vahetamine on keerulisem, kui ainult pistiku ühendamine. Selleks, et uus BC kõike seda uut infi kuvada suudaks, tuleb terve hunnik uusi juhtmeid erinevate ajude ja näidikute vahel vedada. Selles osas leidsin abi internetist, kus vastavad juhendid juba olemas... olen 8 A4 lehekülge teksti ja elektriskeeme juba välja printinud, ning vahetuseks valmis.
Väljavõte 22. Aprill 2013: Tehtud asjadest siis niipalju, et eile pärast 8 tunnilist koostööd minu hea sõbraga Jootekolb, saime BC ehk pardaarvuti tööle. Uus BC suudab kuvada järgmist: 1) Välistemperatuur (C ja F); 2) Kell ja kuupäev; 3) Keskmine kiirus 1 ja 2 (km/h ja mli/h); 4) Vahemaa vastavalt kütuse jäägile; 5) Hetkeline kütusekulu liitrit/tunnis; 6) Hetkeline kütusekulu L/100km; 7) Paagis olev kütusekogus liitrites; 8 ) Vooluvõimsus; 9) Kuvatakse erinevad veateated; 10) Stopper; 11) ... ja palju veel, mis hetkel meelde ei tulnud ja varjatud menüüs lisaks olemas on.



Järgmine kord kajastan salongi ehitust, et kuidas valmisid erinevad detailid.
Siis saab ka ehituse ajaloole joone alla tõmmata!

Mosse ehitusest: vol. 5

Vabandan väga, et viimane osa auto ehitusest venis! Proovin seda viga nüüd parandada.

Esimesel pildil on näha ühte minu tagumise istme ehituse katsetest. Üritasin paigaldada taha kaks eraldiseisvat istet. Peale keskkonsooli ehitust, pidanuks see olema midagi taolist nagu sport autodel. Kõige suuremaks probleemiks osutus istmete seljatoe alla laskmine, et pakiruumi sisse pääseda. Kogu see süsteem tundus seal väga vedel ja sugugi mitte ohutu. Kuidas ma ka ei üritanud antud varianti tööle saada, asi ei õnnestunud. Lõpuks läksid sinna ikkagi E36 kupee allaklapitavad istmed. Pidin ühes autolammutuses 3 kuud onudele peale käima, et nad selle maha müüks. Probleem oli selles, et nad soovisid kogu salongi krõbeda hinnaga maha parseldada, millega mina aga nõus polnud. Peatoed tuli aga endal sinna juurde aretada, kuna ARK nõuab neid.




2013 aasta septembri kuu lõpus oli aeg jõudnud sinna, et teping.ee sadulsepad olid valmis Mosset töösse võtma. Enne tuli muidugi pool aastat järjekorras oodata. Peaks ära mainima ka selle, et tegemist ei olnud vana salongi ümber õmblemisega, vaid täiesti UUE salongi EHITUSEGA. Päris paljud firmad ei suvatsenud isegi kohale tulla, et hinnapakkumine koostada. Eriti halvasti käitus firma, mis leitav sadulsepp.ee lehelt... elus pole kohutavamat firmat kohanud. Ei soovita nendega tegemist teha!

Teping.ee meistrite ees tuleb müts maha võtta! Tõsiselt... tipptasemel meistrid seal! Toon välja ka mõne näite, miks ma nii arvan... Ükskõik, mis paneeli me koos ka ei ehitanud, soovisid nad seda teha võimalikult hästi - et ei jääks näha kinnitus kruve; et neid paneelid oleks võimalik tulevikus kergelt küljest võtta; et ei oleks ühtegi koledat vahet kahe paneeli vahel. Näiteks, kui meister murdis pead, kuidas uksepaneeli ukse külge kinnitada ja ma talle ütlesin: "Pane kruvidega äärest kinni." Oli vastus "Ei, see nüüd küll ilus ei jää." Pidin ehitama paneele, mida ma algul ei planeerinud... näiteks keskkonsool. See, et mina "muusika" tellisin, ei lugenud. Ja nii iga pisema asjaga

Pakiruum polsterdati esimesena, kuna seal olid mul juba 8 mm niiskuskindlast vineerist paneelid tehtud (kahjuks ei suuda neid pilte enam leida). Tavalisest pappist tegin šabloonid ja juba nende järgi oli vineeri kerge lõigata. Antud osad lisa pehmendust ei vajanud ja riie liimiti otse sinna peale. Kaks alumist pilti on põhjast, kus porolooniga täideti sügavamad kohad, et põhi ühtlaselt tasane oleks.




Uksepaneelid on ehitatud samuti niiskuskindlast vineerist, mille ülemises osas on plekkist äär. Antud plekist osa "riputab" paneeli ukse peale. Täpselt sama põhimõttega nagu tänapäeva autodel. Ülemises osas hoiab seda kinni kaks käepideme polti ja alumises osas kaks peidetud kruvi. Tagumised paneelide on praktiliselt sama põhimõttega. Ainuke erinevus vaid selles, et vineeri asemel kasutati õhemat plastikut. Nüüd, kus antud detailid olemas, said sadulsepad oma tavapärast tööd teha. Paneelile liimiti poroloonist pehmendus ja juba sellele valmis õmmeldud nahk.




Kõige suurem peavalu oli mul esiklaasi nn pillarite ehitusega. 3 kuud nuputasin, et kuidas antud detailid valmis ehitada saaka. Lahenduse leidsin Selveri poest... DAS voolimissavi, mis õhu käes kivistub. Antud saviga tegin šabloonid, mis katsin pealt klaaskiuga. Kui esimene kiht oli kuivanud eemaldasi savi ja tugevdasin antud detailid juba alt. Peale mida said antud osad korraliku lihvi, pahtli ja krundi peale. Tööd oli päris palju, kuid selliste keeruliste osade valmistamine õnnestus väga hästi. Sama põhimõttega valmisid ka armatuurlaua alused küljepaneelid. Niikaua, kui mina oma pillareid ehitasin, olid sadulsepad küljepaneelide ja istmete nahatamisega ametis.






Kahjuks täna ei jõua antut teemat lõpetada... jäänud veel keskkonsooli ehitus, armatuurlaua nahatamine ja põhjavaip.
Need pildid jäävad järgmiseks korraks.

Mosse ehitusest: vol. 6

Lõpetaks nüüd selle "ehituse ajalootunni" ära, kuidagi väga pikaks on asi veninud.

Sadulseppade tungival soovitusel, et auto vajab korralikku keskkonsooli ja ainult vaip jääb inetuks, võtsin käsile selle ehituse. Kuna originaalne bemari põhja kardaani tunnel on juba niigi oma mõõtmetelt päris suur, siis palju ruumi mul seal laiutada polnud. Taas tekkis probleem, et kuidas küll see keskkonsool valmis ehitada. Variante oli mul kolm: voolimissavi, vineer/puit või traadist sõrestik. Valisin selle viimase, kuna käte vahel traadi painutamine ja keevitamine tundus kõige lihtsam variant olevat.
Töökäik siis järgmine! Traadist on kokku keevitatud raam. Sellele õmblesin fliisi, mis on ikka ilusti pingule tõmmatud. Fliisi immutasin polüestervaiguga, hiljem juba klaaskiud riie tugevduseks alla. Pealmise pinna lihvisin ja pahteldasin tasaseks. Edasi oli järg juba sadulseppade käes... pehmendus ja nahk. Keskkonsool tuli lihtsuse mõttes kahes osas.






Praegu avastasin, et kahjuks kahe viimase kuu auto ehituse pildid on vana arvuti kõrbemisega kaduma läinud. Jäänud ainult üks pilt, kus armatuurlaual nahka üle kõrvade tõmmatakse. Ja seda otseses mõttes... Kakel ülemisel pildil on minu väike aretis ventilatsiooni avadest. Päev enne auto toimetamist sadulseppade kätte, asendasin need hoopis kõlaritega ja kogu ülemine ventilatsioon läks kroomitud osade alla. Kolmas pilt on aga armatuurlaua alumine äär... ehitasin antud osad sinna juurde, et ei oleks teravaid ääri jalgade juures. Samuti peitsid antud osad ära jalgade ventilatsiooni avad.




Eks erinevaid pisemaid asju oli lugematu hulk ja neid kõik ei jõuagi siin ära nimetada. Valmis tulemus on aga ka selles foorumis juba varasematel lehekülgedel leitav.

Mossest:

Ettevalmistused uueks hooajaks on alanud... Tänane päiksepaisteline ilm tekitas soovi garaažis Mosse kallal nokitseda. Juba pikemat aega on kodus uus pooltelg oma paigaldamist oodanud. Suvel Mossega ringi sõites avastasin, et esimese ja teise käiguga korralikult gaasipedaali põhja vajutades, kostub parema pooltelje õrna raginat. Rahulikult kiirendades ja ka suurematel käikudel midagi kuulda polnud. Ühesõnaga, parem pooltelg hakkas oma töölepingut üles ütlema.
Pooltelje ostmisel otsustasin ka uue käsipiduri trossi hankida, et ühe tööna koha ka see profülaktika mõttes välja vahetada. Antud otsus osutus ikka päris õigeks. Auto küljes on käsipiduri tross suht kehvasti nähtav, kuna see enamjaolt summuti ja kuumuskindlate paneelide taga peidus. Alles siis kui vana trossi auto küljest ära võtsin avastasin, et see on päris kehvas seisus... kinnituspesa juurest on kõri mingi valemiga pooleks murdunud ja teisest otsast isolatsioon keevitustööde tagajärjel sulanud. Seda nähes kontrollisin kohe ka teist trossi, kuid teine täiesti korras.
Nüüd on antud osad vahetatud ja jääb oodata ilmade soojenemist, et testsõidule minna. Ei jõua kuidagi uue hooaja algust ära oodata, et masinale uuesti hääled sisse lüüa. Iga hommik käin esimese asjana akna peal vaatamas, kas talv on juba läbi saanud

mille sa pildid oled eemaldanud?

moskiito kirjutas:mille sa pildid oled eemaldanud?

Krt... ma liigutasin pilte kaustade vahel, nüüd on vaja kõik pildid uuesti üle käia.
Teen asja kohe korda!

Mossest:

Ettevalmistused suveks jätkuvad! Eelmine suvi Mossega ringi sõites oli üheks probleemiks helisüsteem... täpsemalt aga makk. Auto ehitusel paigaldasin sinna originaalse BMW Business CD43 maki, mis omab lisaks raadiole ainult tavalist CD lugejat. Midagi uuemat ei soovi sinna, kuna antud makk moodustab ühise terviku pardaarvuti ja kliima juhtpaneeliga. Tavaline CD plaat, oma 18ne looga, tüütab aga päris kiiresti ära. Algne plaan oli CD-Box osta, kuid eBay`s ringi vaadates jäi silma järgmine digitaalne nn CD-Box, mis just ka kohale jõudis (pildil). Antud karp on kõigest tavalise suitsupaki suurune ja ühendub originaalse makiga läbi CD-Box`i pistikupesa. See omab AUX sisendit näiteks Ipod, MP3 mängija, läpaka, telefoni, navigatsiooni (häälkäsklused tulevad läbi auto kõlarite) jne ühendamiseks. Lisaks USB ja SD kaardi peasad ning ka Bluetooth (kallimatel ncXus V3 Pro), mis omakorda ühendub pea kõigi seadmetega.
Ise valisin just selle sinihambaga, et lisaks kõigele saaks veel ka rahulikult läbi maki telefoniga rääkida. Makil "SCAN" nuppu vajutades saab vastata telefonile, mille järel heli vaibub ja auto kõlaritest kuuled telefoni. Ainuke probleem on see, et on vaja nüüd kuhugi see pildil olev mikker ära peita. Ühesõnuga antud pisike seade muutis minu kiviajast pärit maki täiesti tänapäevaseks seadmeks. Kui keegi veel huvi tundma hakkas, siis antud karpe on ka teistele automarkidele saadavad (VW, Audi, Skoda, Seat), kahjuks Mossede originaalsete makkidega see ei ühildu