Jah, eks inimeste väärtused elus ole erinevad. Mõni tormab progressiga kaasa, mõni kaevab hoopis fossiile välja. Minagi kuulun viimaste hulka. Minu üheks eesmärgiks elus ongi vanade asjade päästmine ja säilitamine, et kunagi oleks uutel põlvkondadel võimalus aimu saada, mis kunagi olemas oli. On ju äge uurida muuseumis vanu autosid XX sajandi algusaegadest, kuid sageli unustatakse, et selle taga on kellegi raske töö ja vaev. Kui ma praegu ei hakka vanu asju säilitama, siis selle võrra on tulevikus neid vähem. Kui aga neid säilitada, siis ollakse hiljem marutänulikud. Mosset hoian ma ka selle eesmärgiga. Ma tahan, et tulevikus oleks nii: soetatakse mu auto, vaadatakse, et vaid mõned pisikahjustused ja restaureeritakse kerge vaevaga. Ma tahan tuleviku inimestele pakkuda heas korras toorikut. Oleks ju masendav, kui tulevikus leitakse kuskilt vana Mosse ja otsustatakse, et on liiga kahjustatud roostest ja kuulutatakse taastamiskõlbmatuks. Tuleb astuda samme tuleviku jaoks. Mina püüan seda teha.
Ühesõnaga, muuseume saamegi nautida tänu mõnede tänuväärsete inimeste püüdlikkuse tõttu. Hiljem on liiga hilja. Kui autokere juba ümber on sulatatud, siis pole enam midagi teha... Kuid kahjuks suurem osa inimesi nii kaugele ei näe.
Kas sul leiduvad pildialbumis äkki mõned vanemad pildid? Kui soovi on, võid siia linke postitada.
Ja ära selle teema kõrvalekalde pärast muretse. Peaasi, et jutt oleks huvitav!
Kunagi oli mul heleroheline 2140...
Kui esialgne kaif juba veidi jahtunud oli, avastasin ma, et parempoolne esikumm on tühjaks vajunud. Mis siis ikka, tõstsin auto üles, vahepeal pidin kinke vastu võtma ja sööma, siis vahetasin lõpuks ratta ära. Olgu öeldud, et enne, kui all olid veel vanad rehvid, oli tagavarakumm katkine. Küll oli hea, et nüüd oli mul terve varukumm olemas. 
Ma ootaksin huviga, mida sa üles leiad.
