IŽ 412 IE, 1977, M410
Postitatud: 03 Veebr 2009 02:47
Räägiks siis ära selle auto ajaloo:
Auto osteti poest uuena ja oli kogu see aeg eelmise, ühtlasi ka esimese omaniku käes, enne kui ta eelmisel aastal igaviku radadele lahkus.
Tol ajal maksis see auto röögatud 6300 rubla. Selle kohta on mul paberid ka olemas, et ta osteti just sellise hinnaga.
(Kui arvestada, et tol ajal oli keskmine kuupalk 100 rubla, siis võib igaüks arvutada, kui kaua pidi keegi koguma, et selle auto osturaha kokku saada).
Kuna autoomaniku naine autoga sõita ei osanud ja keegi tema perekonnast ka selle masina vastu suuremat huvi üles ei näidanud, siis peale omaniku surma pandi mõne aja pärast müügikuulutus üles.
Ning pooljuhuslikult ma ta siis avastasingi.
Kuigi minu suhtumine taolisesse, ütleme nii et suhtkoht veel levinud autosse oli pisut skeptiline, kui mitte öelda et olematu, äratas mu tähelepanu kuulutuses mainitud järgmised andmed: Hästi hoitud, reaalne läbisõit 50 000 km, 1 omanik, originaalvärv.
Kuna piltidelt paistis ta enam-vähem, siis mõtlesin, et ega see mul tükki küljest võta- minna kohale ja IŽ oma silmaga üle vaadata.
Ühel nädalavahetusel saigi siis teekond ette võetud ja vaadatud seda autot.
Ütleme nii, et vähemalt mina (niipalju või niivähe kui ma neid Moskvitšeid näinud olen) pole veel nii korralikku originaalkonditsioonis autot veel näinud. Hea küll, siin-seal olid mõned kivitäkked ja tagatiibade servad olid kivitäkete tõttu kergelt roostes, kaasaarvatud kõrvalistujapoolne tagatiiva kaar, aga need olid ka kõige suuremad roostekohad, mis silma hakkasid.
Ülejäänud auto oli sirge, ilma silmnähtavate olmemõlkideta ning suurema läbiva roosteta.
Endise omaniku väimees, kes seda autot müüs, teadis rääkida, et omanik oli autot hoidnud nagu oma silmatera. Ettenähtud ajal käis hoolduses, puhastas ja pesi teda võimalikult sagedasti ja isegi kui suvisel ajal vihma sadas, siis ei aetud autot garaažist üldse väljagi.
Rahva nurinale öeldi sellisel juhul vastuseks et kui vaja, saab bussiga ka sõita.
Talvel seda IŽ-i üldse ei kasutatud. Autol võeti akuklemm maha ja ta jäi niisama garaaži seisma ning uute soojade ilmade tulekut ootama.
Ainuke asi, mis sellel Moskvitšil ei ole originaal, on bensiinipump, mis pärineb Ladalt, kuna nood suutsid bensiini kiiremini üles lüüa.
Kõik muu peaks suuremalt jaolt kuuluma autoga ühte.
Invaliidimärk on Moskvitšil seetõttu, et kuna esimene omanik oli viimastel aastatel suht kehva tervise ja liikuvusega, siis seetõttu talle omistati invaliidsusgrupp.
Mingeid lisakange või lüliteid sellepärast pole autole juurde pandud.
Ainult see märk, mis näitab, et tegu on liikumisprobleeme põdeva inimesega.
Kui autot vaatamas käisin, siis kutsuti mind peale garaažiskäiku ka nö. vaibale ja päriti aru, et mis mees ma muidu olen, mis aadetega ja mis plaanid mul selle Moskvitšiga on. Ütlesin, et mul on selline vanatehnikapisik sees ja soovin kollektsioneerida vanu Vene autosid, mis oleksid võimalikult heas originaalses seisukorras, et neid siis tuleviku tarbeks säilitada, näitamaks, mis masinatega kunagi meil sõideti.
Ilmselt jäädi mu vastusega rahule, kuna nii autoomaniku naine (õigemini siis selle auto kaasomanik) kui ka muud pereliikmed kinnitasid, et nad ei taha seda autot müüa mõne rikka papa noorele nolgile, kes ta esimese aasta-kahe jooksul kusagil külavaheteedel või põllu peal rallimisega ära lõhub.
Et selliseks lõhkumiseks on see auto liiga hea ja liiga hästi hoitud.
Ja auto heas seisukorras sain ma ise ka veenduda, kui me teda mõni aeg tagasi üle pika aja käima proovisime. Ei andnud me talle ei "topkat" ega muid meelemürke.
Lihtsalt pumpasime bensiini üles, natuke lõgistamist gaasipedaaliga ja läkski käima. Mootori soojenedes hakkas auto alt kostuma juba see Moskvitšile iseomane ja ühtlaselt vaikne podin.
Auto head seisukorda kinnitab ka see tõik, et kui viimati autoomaniku väimees käis temaga korralisel ülevaatusel, siis selle "kadalipu" läbis see masin ilma ühegi veata. Isegi ülevaatusemehed olevat imestanud, et kuidas nii vana ja originaalkonditsioonis masin saab nii heas seisukorras olla.
(Või õigemini, oldi tähelepanu suunatud ühele läbipõlenud pirnile, aga see oli ka kõik).
Mis sest autost edasi saab ?
Autole tahaks teha kõigepealt, kui ilmad soojemaks lähevad ja asi suve poole hakkab liikuma, ühe korraliku salongikoristuse, mootoriruumipesu ning kerepesu. Seda siis nii pealt kui ka põhja alt.
Peale seda teen ta paarile, kivitäketest tekkinud roostekohtadele mõned väikesed värviparandused, et ta kauem kestaks ja viisakam välja näeks.
Ja siis saab sest autost nö. vahelduva eduga liikuv eksponaat.
Ses mõttes vahelduva eduga, et kuna tema võlu seisnebki minu jaoks selles originaalkonditsioonis ja suht heas seisukorras, siis temaga sellist suurt ringisõitmist ma harrastama ei hakka, vaid ma nö. konserveerin ta ära ja auto jääb teenitud vanaduspuhkusele.
Et minu jutt ei tunduks siinsetele klubiliikmetele kohati ulmelisena, siis lisan autost mõned pildid ka jutule juurde.
Näha saab neid siit: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19.
Auto osteti poest uuena ja oli kogu see aeg eelmise, ühtlasi ka esimese omaniku käes, enne kui ta eelmisel aastal igaviku radadele lahkus.
Tol ajal maksis see auto röögatud 6300 rubla. Selle kohta on mul paberid ka olemas, et ta osteti just sellise hinnaga.
(Kui arvestada, et tol ajal oli keskmine kuupalk 100 rubla, siis võib igaüks arvutada, kui kaua pidi keegi koguma, et selle auto osturaha kokku saada).
Kuna autoomaniku naine autoga sõita ei osanud ja keegi tema perekonnast ka selle masina vastu suuremat huvi üles ei näidanud, siis peale omaniku surma pandi mõne aja pärast müügikuulutus üles.
Ning pooljuhuslikult ma ta siis avastasingi.
Kuigi minu suhtumine taolisesse, ütleme nii et suhtkoht veel levinud autosse oli pisut skeptiline, kui mitte öelda et olematu, äratas mu tähelepanu kuulutuses mainitud järgmised andmed: Hästi hoitud, reaalne läbisõit 50 000 km, 1 omanik, originaalvärv.
Kuna piltidelt paistis ta enam-vähem, siis mõtlesin, et ega see mul tükki küljest võta- minna kohale ja IŽ oma silmaga üle vaadata.
Ühel nädalavahetusel saigi siis teekond ette võetud ja vaadatud seda autot.
Ütleme nii, et vähemalt mina (niipalju või niivähe kui ma neid Moskvitšeid näinud olen) pole veel nii korralikku originaalkonditsioonis autot veel näinud. Hea küll, siin-seal olid mõned kivitäkked ja tagatiibade servad olid kivitäkete tõttu kergelt roostes, kaasaarvatud kõrvalistujapoolne tagatiiva kaar, aga need olid ka kõige suuremad roostekohad, mis silma hakkasid.
Ülejäänud auto oli sirge, ilma silmnähtavate olmemõlkideta ning suurema läbiva roosteta.
Endise omaniku väimees, kes seda autot müüs, teadis rääkida, et omanik oli autot hoidnud nagu oma silmatera. Ettenähtud ajal käis hoolduses, puhastas ja pesi teda võimalikult sagedasti ja isegi kui suvisel ajal vihma sadas, siis ei aetud autot garaažist üldse väljagi.
Rahva nurinale öeldi sellisel juhul vastuseks et kui vaja, saab bussiga ka sõita.
Talvel seda IŽ-i üldse ei kasutatud. Autol võeti akuklemm maha ja ta jäi niisama garaaži seisma ning uute soojade ilmade tulekut ootama.
Ainuke asi, mis sellel Moskvitšil ei ole originaal, on bensiinipump, mis pärineb Ladalt, kuna nood suutsid bensiini kiiremini üles lüüa.
Kõik muu peaks suuremalt jaolt kuuluma autoga ühte.
Invaliidimärk on Moskvitšil seetõttu, et kuna esimene omanik oli viimastel aastatel suht kehva tervise ja liikuvusega, siis seetõttu talle omistati invaliidsusgrupp.
Mingeid lisakange või lüliteid sellepärast pole autole juurde pandud.
Ainult see märk, mis näitab, et tegu on liikumisprobleeme põdeva inimesega.
Kui autot vaatamas käisin, siis kutsuti mind peale garaažiskäiku ka nö. vaibale ja päriti aru, et mis mees ma muidu olen, mis aadetega ja mis plaanid mul selle Moskvitšiga on. Ütlesin, et mul on selline vanatehnikapisik sees ja soovin kollektsioneerida vanu Vene autosid, mis oleksid võimalikult heas originaalses seisukorras, et neid siis tuleviku tarbeks säilitada, näitamaks, mis masinatega kunagi meil sõideti.
Ilmselt jäädi mu vastusega rahule, kuna nii autoomaniku naine (õigemini siis selle auto kaasomanik) kui ka muud pereliikmed kinnitasid, et nad ei taha seda autot müüa mõne rikka papa noorele nolgile, kes ta esimese aasta-kahe jooksul kusagil külavaheteedel või põllu peal rallimisega ära lõhub.
Et selliseks lõhkumiseks on see auto liiga hea ja liiga hästi hoitud.
Ja auto heas seisukorras sain ma ise ka veenduda, kui me teda mõni aeg tagasi üle pika aja käima proovisime. Ei andnud me talle ei "topkat" ega muid meelemürke.
Lihtsalt pumpasime bensiini üles, natuke lõgistamist gaasipedaaliga ja läkski käima. Mootori soojenedes hakkas auto alt kostuma juba see Moskvitšile iseomane ja ühtlaselt vaikne podin.
Auto head seisukorda kinnitab ka see tõik, et kui viimati autoomaniku väimees käis temaga korralisel ülevaatusel, siis selle "kadalipu" läbis see masin ilma ühegi veata. Isegi ülevaatusemehed olevat imestanud, et kuidas nii vana ja originaalkonditsioonis masin saab nii heas seisukorras olla.
(Või õigemini, oldi tähelepanu suunatud ühele läbipõlenud pirnile, aga see oli ka kõik).
Mis sest autost edasi saab ?
Autole tahaks teha kõigepealt, kui ilmad soojemaks lähevad ja asi suve poole hakkab liikuma, ühe korraliku salongikoristuse, mootoriruumipesu ning kerepesu. Seda siis nii pealt kui ka põhja alt.
Peale seda teen ta paarile, kivitäketest tekkinud roostekohtadele mõned väikesed värviparandused, et ta kauem kestaks ja viisakam välja näeks.
Ja siis saab sest autost nö. vahelduva eduga liikuv eksponaat.
Ses mõttes vahelduva eduga, et kuna tema võlu seisnebki minu jaoks selles originaalkonditsioonis ja suht heas seisukorras, siis temaga sellist suurt ringisõitmist ma harrastama ei hakka, vaid ma nö. konserveerin ta ära ja auto jääb teenitud vanaduspuhkusele.
Et minu jutt ei tunduks siinsetele klubiliikmetele kohati ulmelisena, siis lisan autost mõned pildid ka jutule juurde.
Näha saab neid siit: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19.