Eesti Moskvich Klubi

...sai alguse aastal 1969, kui isa käis Moskvas mossele kere toomas. Muidugi polnud igasuguste autojuppide venemaalt toomine niisama lihtne – selleks oli vaja tutvusi. Nagu siis öeldi: ärgu olgu sul sada rubla, vaid olgu sul sada sõpra. Ja nii oligi. Vanamehel leiduski „TERMIN-autobaasis”-(loe: tervishoiuministeeriumi autopark) üks vana hää sõber, kes oli juhtumisi ministri autojuht.
Vanal oli ka 401 juba tegelikult olemas, aga hing ihaldas rohkem 408. Tol ajal oli auto müümine küll lubatud, aga uue ostmise jaoks oleks jälle olnud vaja uut autoostuluba, mida sai teadupärast vaid valitud tegelased teatud teenete eest. Olukord oli ka selline, et kahte autot ei tohtinud omada. Seega jäi üle variant 401 ehitada ümber 408-ks.
Koos sõbra abiga kinnitas minister isiklikult avalduse: „vidu iskljutsenije posvaaljaaju.(näen erandit, luban) Lühidalt – 401 sai vahetada 408 vastu, kui esimesele mõned 408 vidinad peale panna. Avaldus käes, sõideti Moskvasse kere järele, mis maksis 2400 rubla. Puudu olid veel sillad, rool, käigukast, rattad, istmed. Õnneks oli enamus osi kaupluses saadaval.
A too 401 jäi ka ikkagi terveks ja müüdi maale kellelegi – illegaalselt muidugi, keegi neid asju eriti ei kontrollinud tagantjärgi.
Auto ehitus kestis 4-5 kuud. Abiks olid terminautobaasi töökoja mehed. Tasu sai ka ikka meestele makstud rublades ja igasuguste teenetes-nagu ikka (mõned ülevaatused jne..)
See päev kui isa uue mossega treppi sõitis on väga selgelt meeles - selline elevus oli.
Mosse on olnud läbi aegade nagu vana hea hobune, kes teenis pikki aastaid. Maal käidi temaga traktorikäruga põllumaa kastmisvett toomas ja üldse veeti temaga igasugu asju. Väga kaugeid retki temaga ei tehtud, aga eesti, läti, leedu sai läbi sõidetud. Talvel ta pigem seisis garaazhis, aga kevadel juba pistis ta oma rohelise nina sealt jälle välja. Lapsed ristisid mosse Karoliinaks. Neile meeldis alati vaadata, kui vanaisa mosset putitas ja ta nagu lemmiklooma eest hoolitses – vahetas armatuuri või värvis ratta kilpe, pesi teda nuustikuga ning möksis teda tavotiga kokku...Pagaasnik oli lookas igasugustest tööriistadest. Lisaks meeldis lastele väga autos mängida, aga vanaisa seda eriti ei lubanud. Enamus suvilasse sõitudest sai tehtud ikka mossega – ta mahutas tahaistmele vist isegi 2 täiskasvanut ja 3 last.
No nii see mosse sõitiski ca 30 aastat ja siis jäi seisma paariks aastaks, kuni ta avastas mu õepoeg, kes sõitis ja putitas teda mõned aastad. Ta proovis olla kangelane ja sõita temaga ka talvel kuni juhtus nii, et kõikide lisasoendustega oleks auto keset linna lihtsalt välja surnud – nii ta siis keeras kõik soojapuhurid ja tuled maha ja üritas kaltsuga aknaid seestpoolt kuivatada, ise külmast sinine. Kuna mosse raadio oli katki läinud, siis ostis eric sinna ka patareidel töötava miniraadio, sest muusika autos on ju äärmiselt oluline. Oma pruuti, kellega nad siis koos sõitsid, kutsus eric hellitavalt nagu vanaisa oma abikaasat, Mammaks Ükskord juhtus ka keset tihedat linna liiklust selline lugu, et kutid tahtsid rohelisega veel üle kaubamaja ristmiku saada ja hakkasid vasakpööret tegema. Kiirus ei old küll eriti suur, aga mosse hakkas külge ette võtma ning vilises ka nii, et inimesed jäid seda sõitu jälgima. Kuna linna peal enam selliseid autosid eriti ei liikunud, siis tegi poistele selline ootamatu vilin ja rahva tähelepanu suurt nalja. Nii, et mugistasid seal autos naerda veel päris kaua. Üldiselt pidi mosse roolis päris kõvasti võimlema – sidurit ja toorest, esimene käik, pidurit, teine käik , toorest ja gaasi!!!

Peale Ericu seiklusi jäi mosse seisma tänaseni ca 6ks aastaks.