IZ 412IE 1978 Tanello2
Postitatud: 09 Okt 2012 22:44
2715 PIRUKA TEEMA viewtopic.php?f=6&t=2940&start=270
TEAN,TEAN KIRI ON LIHTSALT EBALOOGILISELT PIKK,AGA MINA EI KOHUSTA SIND LUGEMA SEDA JU!
Tere, kõik see mossepere!
09.10.12
Nüüd olen mina ka ametlikult mosserahvuslane ja oman moskvich IZ 412IE valge sedaani.
Arvele võetud Ensv uuena 02.01.1978.(sünnipäeva tähistan siiski aastavahetusel)
Odo näit ostu hetkel : 87385,0(õige ring)
Ametlikult minu nimele sai see masin: 09.10.2012 ostmise päeval.
sõidukil olnud eelnevalt 1 omanik ja mulle läks maksma 380eu+ARK.
ARK-i naine kes meid teenindas soovitas rehvid ära vahetada,see pani meid naerma,kus ta teadis et me ENSV aegsete rehvidega sõitsime,ta pole isegi autot näinud ju.......pealeselle tundis ta huvi kas auto on tõesti valge või kollaseks pleekunud,ka see pani meid jälle naerma.....kust küll sellised sinna tööle saavad,Ei huumorit peab saama.
Auto oli üleval Soovis ja mina kohe kukkusin juba nädal varem helistama,sest see oli kõikidest mossedest kõige odavam.
Siis algas jube lobitöö ja võidukihutamine, et raha kiirelt kiirelt minu peo peale tuleks. Ega see kerge pole,ametlikult ma tööl kuskil pole,enamus aja olen gümnaasiumis ja õpin. Kuid jumal naeratas ka minu õuele, sest head inimesed andsid mulle soovitud summa.
Kui ma aga autoostu plaaniga peres lagedale tulin ,oli esimene vastus juba teada "EI ja veel kord EI". Põhjus iseenesest on mõistetav,miks tahan ma oma esimeseks autoks osta mingisugust vana nõuka käru,aga mina oma jonni ei jätnud ning selgitasin, et ega raha mul puuotsas ei kasva ja lääne pilli remontimiseks mul raha nagunii tulevikus ei hakka jaguma,tahan midagi põlve otasas ise remontida. Ladat ma ka ei tahtnud sest üldiselt on nad äärmiselt koledad seebikarbid !
Suurest huvist lendasin lampi Tallinna pühapäeval ehk 07.10.12 helistasin kohe hommikul omanikule ja soovisin autot näha,tahtsin ikka ennem silma peale visata,et mu lobitöö kodus asjata ei läheks.
Iluvead olid aga need pole minu jaoks mingid näitajad.(kõige suuremad :juhiuks on tagurpidi käinud,küljekarpides augud,taga tiivad alt krobedad).
Positiivseteks asjadeks olid aga vähene läbisõit,korras põhi,omanik oli vanahärra kes sellega ei rallitanud ja TALVE see auto ka pole näinud.
09.10.2012
Hommikul jõudsin kooli ja palusin oma sõpra, et too mind rongi peale viiks oma isa autoga,kuna aga soe aeg oli, siis ütles ta :
" ah kuradile selle kooliga, kellel seda päeva ikka vaja on, läheme parem Tallinnasse su autole järele." Selle ideega liitusid veel 2 matsi.
Nii saimegi tallinnas kell 12 mosse omaniku esindajaga kokku ja kohe ladusin ma raha tema käele,seejärel istusin oma tulevase auto kundekohale ja sõit tallinna ARK-i algas. Seal veetsime tunni 2 ja kui kõik tehtud,selgus et mu sõbrad olid mustamäele jala uitama läinud ning jätnud oma sõiduki maha,nii läksime veel tilga bensiiniga paagis neile mu autoga järele,kannatamatud rokkarid....nad olid ära eksinud juba.
Ja siit see kõik algas,esimest korda elus istusin ma moskvichi rooli Tallinna ARK-i hoovis,varem sõitnud kasuema audi automaatkastiga,tuli hetkega ümber harjuda, et kõik mida sa eelnevalt tead unusta lihtsalt ära ja alusta uuest lehest.
Õnneks ei võtnud kaua aega kui asi sai käppa,kohaltvõtud jätavad soovida.Kui olime omaniku esindaja pannud mustamäe mäkis maha,lendasime omapead edasi,plaanis oli võimalikult kiirelt Tallinnast jalga lasta.
Kuid ennem tuli midagi süüa,tegime väikese pitstopi STAABIs,mille sinna tee läks läbi sõimates ja signaali lastes ja ohtlike manöövreid sooritades,sest Tallinna autojuhid ja jalakäijad on ikka lolluse tipp,iga 100 m tagant tahtis keegi loll mu uue auto avariise kutsuda.
sõites nüüd järsult kristiine tanklasse,põrutas mu sõber teise auto roolis,kes pole omapead tallinnas olnudki lihtsalt tuimalt otse edasi ja kadus mul silmist.Häda oli kohe nii suur et tund aega otsisime neid taga.
kütus oli otsas,pidin veel pool tundi passima Tondi favoris,kus ootasime ülekannet 20eu et see kõik paaki valada,kui see tehtud algas päästeoperatsioon ülesse otsida noormees kes on oma isa autoga kuhu pärapõrgusse Tallinnas ära kadunud,õnneks oskas ta Tallinna bussijaama juures oleva prisma parklasse seisma jääda,ja nii leidsime me nad lõpuks ülesse.Muide kõik need korrad kus ma kuhugile nina ees sisse sõitsin tuli mu kaasreisijal mosse oma lihasejõuga tagasi lükata,sest me ei osanud tagurpidi käiku sisse lükata,kuigi omaniku esindja oli seda eelnevalt seletanud,ei jäänud see meelde.
Kui rahvas koos algas Tallinnast evakueerumine ja me liikusime aegamööda tallinnast välja,kuid kogu see üksteise otsimine ja niisama lollitamine võttis nii palju aega et kell oli juba 16 millegagi.Aga ega hädad siin ei lõppenud,sest keegi meist polnud mosse asjatundja ja olles otsapidi juba kosmose juures hakkas auto lollusi tegema,kord suri välja ja siis alates 3. käigust enam võimu järele ei võtnud ja vaevu 40 veeres edasi,mul oli hirm, et ehk olen juba siduri ära vägistanud,aga õnneks kui panin 2 siis võttis kohe hoo ülesse.
Me ei osanud selgusele jõuda ja sõitsime nii kuni tondi ristini,kus mu kaasreisija märkas et termokas näitas 110 kraadi ja mina kohe seisma teeäärde auto panin.
Selgus et ribikardin oli kinni ja selle tross oli tahtlikult seda ka nii hoidnud.Alguses üritasime autost otsida seda kangi,millega seda liigutada saaks,aga lõpuks keerasime lihtsalt trossi tagant ära ja manuaalselt tõmbasime kardinad avatuks,et autot veel aidata passisime pool tundi kohapeal ja lasime tal jahtuda,samas kui sel tänaval oli ummikliiklus peal.Lisaks hakkas veel tibutama.
Aeg edasi liikuda ja termokas näitas 80 .Kuigi ma midagi mossedest veel ei jaga,olin suutnud juba foorumist ühteist ka meelde jätta,ja nii keerasime me autos ventika tööle ,avasime mõlemad jala klapid ja õhuluugi ja keerasime soojuse põhja mis tähendab et radika kuum vedelik jookseb salongi ja teeb auto soojaks,nii sõitsimegi terve tee ülisoojas autos,sest see läks märkimisväärselt kiiresti soojaks.
Kuigi nüüd püsis termokas ilusti 90 peal ja kõik tundus nagu jokk ning sooja nagu oligi vaja, et näha kuhu sõita ,tahtis ikkagi auto mõnikord vingerpussi mängida, nii näiteks oli ülesmäge minek päris keeruline, kuid viimases hädas sai ta sellega hakkama, ma arvan et bensiin pole see kõige puhtam,hakkas vahepeal jõnksutama.(müüja soovitas tungivalt penafilter vahele panna.)
kõrvalistuja kes omab juba mosset lapsepõlvest ei osanud ka suurt midagi öelda, et kui; "võta väheke vaiksemalt,ehk siis saab kõik korda",kui linnast välja saime oligi kõik korras,niikaua kuni ma 80nega sõitsin sest siis hakkas auto imelikult raputama,tagasild hakkas hüppama,nii võtsimegi vaiksemalt ja sõitsin terve 90 ala 75-80 km tunnis,alles pimedas sain mina koju.kodu asub Juuru Vallas Tallinnast 45 km kaugusel.
Oleviku plaanid:
Kuna ma pole majanduslikult iseseisev kodanik veel, siis pole mul mingeid plaane tehtud antud auto suhtes.
Üks on kindel,muutma ma seda autot ei hakka, säilitan sõiduki originaalsena.
Talvel ma temaga välja ei tule ja üldse halbade ilmadega ei sõida.Ainult suve auto.
Rätsepal lasen istmetele katted õmmelda,sest juhi omal on pisikene auk sees ja vähekene kulumisjälgi näitab välja.
Tuleviku plaanid:
Kui algab oma elu ja majanduslik iseseisvus ning kapitali sissevool siis muidugi algab totaalne renoveerimine sellisele tasemele,
et sõidukit ilutseksid mustad nr märgid, Ning riigiteid näeks ta ilmselt siis veel vähem, ainult tõsise põhjusega sõidan garaazist välja.
kõrvale tuleb hankida mingi lada ront millega võib siis mosse sõidu igatsusi peletada,teadmisega et suvel saab ikka hea auto rooli jälle keerata, "kes kaua kannatab see kaua elab."
tänan neid kes leidsid selle aja et kogu minu lollus läbi lugeda
selliseid asju ju 2 korda ei juhtu!
kola mis ma kaasa sain autoga:
pult on kodus lisatud dekoratiivsuse mõttes,GAZ võtme võtsin ära,kasutu.
originaalne ja ilusti säilinud SALVO ohukolmnurk koos nahkkotiga
Ensv aegne medikott oli ka taga,see oli isegi täis 77 aasta sidemeid ja pudeleid.
sisekumm on katki,muidu kõik ok
kustuti lisasin ise,muidu kõik muu oli juba kaasas,see terve varuratas,selle all mõningad koltsid,rihmad
pidurivoolikud ja tavotipump
nurgatulede kroomid,lisaks.
väheke hädas tuli
vanad tuled,mis 2009 ülevaatusel paluti maha võtta.
akukate,sobib küll aga pole vaja,mingi puidust lahendus on isegi parem.
ma ei tea mis see on,aga kaasas ta oli
välislohvgi varuks
ühe tule kroomrõngas
eelmine omanik oli arendanud salanupu,ning istmenihutamise takistuse.
tungraud mida ma mingi hinna eest alla ei pane,see lihtsalt iluasi.
raamatud mis kaasa sain,mõlemad rus keeles
raadio,mis küll sahiseb patareide jõul,kuid autos on hetkel vait,raadioluku võtit ma ei saanud,kuid kodus oli mul mingi ensv võti,mis keeras luku ka lahti.
mõningad lisad:(11.01.13 seisuga)
ei tea kaua 1.radiaator vastu pidas?
siin on mootori vinkood,mis tõestab et mootor on originaalne
mõlemal pool on sama auk küljekarbis.
matialused olid kaetud nii vanade lehtedega
bakassi luugi küljes olev paber millest ma saan aru ainult seda et juttu käib värvist
esimesel päeval kohe vormistasin endale hooldustööde vihiku,kulude vihiku,kütusevihiku ning sõidpäeviku,hea järge pidada siis
kodune kirjastus
üks väljavalitud ENSV tungraud,mis nüüd teenib minu autot.
14.02.2013 ostast saadud roolilukk,ikka oma aja värk on õige asi....
TEAN,TEAN KIRI ON LIHTSALT EBALOOGILISELT PIKK,AGA MINA EI KOHUSTA SIND LUGEMA SEDA JU!
Tere, kõik see mossepere!
09.10.12
Nüüd olen mina ka ametlikult mosserahvuslane ja oman moskvich IZ 412IE valge sedaani.
Arvele võetud Ensv uuena 02.01.1978.(sünnipäeva tähistan siiski aastavahetusel)
Odo näit ostu hetkel : 87385,0(õige ring)
Ametlikult minu nimele sai see masin: 09.10.2012 ostmise päeval.
sõidukil olnud eelnevalt 1 omanik ja mulle läks maksma 380eu+ARK.
ARK-i naine kes meid teenindas soovitas rehvid ära vahetada,see pani meid naerma,kus ta teadis et me ENSV aegsete rehvidega sõitsime,ta pole isegi autot näinud ju.......pealeselle tundis ta huvi kas auto on tõesti valge või kollaseks pleekunud,ka see pani meid jälle naerma.....kust küll sellised sinna tööle saavad,Ei huumorit peab saama.
Auto oli üleval Soovis ja mina kohe kukkusin juba nädal varem helistama,sest see oli kõikidest mossedest kõige odavam.
Siis algas jube lobitöö ja võidukihutamine, et raha kiirelt kiirelt minu peo peale tuleks. Ega see kerge pole,ametlikult ma tööl kuskil pole,enamus aja olen gümnaasiumis ja õpin. Kuid jumal naeratas ka minu õuele, sest head inimesed andsid mulle soovitud summa.
Kui ma aga autoostu plaaniga peres lagedale tulin ,oli esimene vastus juba teada "EI ja veel kord EI". Põhjus iseenesest on mõistetav,miks tahan ma oma esimeseks autoks osta mingisugust vana nõuka käru,aga mina oma jonni ei jätnud ning selgitasin, et ega raha mul puuotsas ei kasva ja lääne pilli remontimiseks mul raha nagunii tulevikus ei hakka jaguma,tahan midagi põlve otasas ise remontida. Ladat ma ka ei tahtnud sest üldiselt on nad äärmiselt koledad seebikarbid !
Suurest huvist lendasin lampi Tallinna pühapäeval ehk 07.10.12 helistasin kohe hommikul omanikule ja soovisin autot näha,tahtsin ikka ennem silma peale visata,et mu lobitöö kodus asjata ei läheks.
Iluvead olid aga need pole minu jaoks mingid näitajad.(kõige suuremad :juhiuks on tagurpidi käinud,küljekarpides augud,taga tiivad alt krobedad).
Positiivseteks asjadeks olid aga vähene läbisõit,korras põhi,omanik oli vanahärra kes sellega ei rallitanud ja TALVE see auto ka pole näinud.
09.10.2012
Hommikul jõudsin kooli ja palusin oma sõpra, et too mind rongi peale viiks oma isa autoga,kuna aga soe aeg oli, siis ütles ta :
" ah kuradile selle kooliga, kellel seda päeva ikka vaja on, läheme parem Tallinnasse su autole järele." Selle ideega liitusid veel 2 matsi.
Nii saimegi tallinnas kell 12 mosse omaniku esindajaga kokku ja kohe ladusin ma raha tema käele,seejärel istusin oma tulevase auto kundekohale ja sõit tallinna ARK-i algas. Seal veetsime tunni 2 ja kui kõik tehtud,selgus et mu sõbrad olid mustamäele jala uitama läinud ning jätnud oma sõiduki maha,nii läksime veel tilga bensiiniga paagis neile mu autoga järele,kannatamatud rokkarid....nad olid ära eksinud juba.
Ja siit see kõik algas,esimest korda elus istusin ma moskvichi rooli Tallinna ARK-i hoovis,varem sõitnud kasuema audi automaatkastiga,tuli hetkega ümber harjuda, et kõik mida sa eelnevalt tead unusta lihtsalt ära ja alusta uuest lehest.
Õnneks ei võtnud kaua aega kui asi sai käppa,kohaltvõtud jätavad soovida.Kui olime omaniku esindaja pannud mustamäe mäkis maha,lendasime omapead edasi,plaanis oli võimalikult kiirelt Tallinnast jalga lasta.
Kuid ennem tuli midagi süüa,tegime väikese pitstopi STAABIs,mille sinna tee läks läbi sõimates ja signaali lastes ja ohtlike manöövreid sooritades,sest Tallinna autojuhid ja jalakäijad on ikka lolluse tipp,iga 100 m tagant tahtis keegi loll mu uue auto avariise kutsuda.
sõites nüüd järsult kristiine tanklasse,põrutas mu sõber teise auto roolis,kes pole omapead tallinnas olnudki lihtsalt tuimalt otse edasi ja kadus mul silmist.Häda oli kohe nii suur et tund aega otsisime neid taga.
kütus oli otsas,pidin veel pool tundi passima Tondi favoris,kus ootasime ülekannet 20eu et see kõik paaki valada,kui see tehtud algas päästeoperatsioon ülesse otsida noormees kes on oma isa autoga kuhu pärapõrgusse Tallinnas ära kadunud,õnneks oskas ta Tallinna bussijaama juures oleva prisma parklasse seisma jääda,ja nii leidsime me nad lõpuks ülesse.Muide kõik need korrad kus ma kuhugile nina ees sisse sõitsin tuli mu kaasreisijal mosse oma lihasejõuga tagasi lükata,sest me ei osanud tagurpidi käiku sisse lükata,kuigi omaniku esindja oli seda eelnevalt seletanud,ei jäänud see meelde.
Kui rahvas koos algas Tallinnast evakueerumine ja me liikusime aegamööda tallinnast välja,kuid kogu see üksteise otsimine ja niisama lollitamine võttis nii palju aega et kell oli juba 16 millegagi.Aga ega hädad siin ei lõppenud,sest keegi meist polnud mosse asjatundja ja olles otsapidi juba kosmose juures hakkas auto lollusi tegema,kord suri välja ja siis alates 3. käigust enam võimu järele ei võtnud ja vaevu 40 veeres edasi,mul oli hirm, et ehk olen juba siduri ära vägistanud,aga õnneks kui panin 2 siis võttis kohe hoo ülesse.
Me ei osanud selgusele jõuda ja sõitsime nii kuni tondi ristini,kus mu kaasreisija märkas et termokas näitas 110 kraadi ja mina kohe seisma teeäärde auto panin.
Selgus et ribikardin oli kinni ja selle tross oli tahtlikult seda ka nii hoidnud.Alguses üritasime autost otsida seda kangi,millega seda liigutada saaks,aga lõpuks keerasime lihtsalt trossi tagant ära ja manuaalselt tõmbasime kardinad avatuks,et autot veel aidata passisime pool tundi kohapeal ja lasime tal jahtuda,samas kui sel tänaval oli ummikliiklus peal.Lisaks hakkas veel tibutama.
Aeg edasi liikuda ja termokas näitas 80 .Kuigi ma midagi mossedest veel ei jaga,olin suutnud juba foorumist ühteist ka meelde jätta,ja nii keerasime me autos ventika tööle ,avasime mõlemad jala klapid ja õhuluugi ja keerasime soojuse põhja mis tähendab et radika kuum vedelik jookseb salongi ja teeb auto soojaks,nii sõitsimegi terve tee ülisoojas autos,sest see läks märkimisväärselt kiiresti soojaks.
Kuigi nüüd püsis termokas ilusti 90 peal ja kõik tundus nagu jokk ning sooja nagu oligi vaja, et näha kuhu sõita ,tahtis ikkagi auto mõnikord vingerpussi mängida, nii näiteks oli ülesmäge minek päris keeruline, kuid viimases hädas sai ta sellega hakkama, ma arvan et bensiin pole see kõige puhtam,hakkas vahepeal jõnksutama.(müüja soovitas tungivalt penafilter vahele panna.)
kõrvalistuja kes omab juba mosset lapsepõlvest ei osanud ka suurt midagi öelda, et kui; "võta väheke vaiksemalt,ehk siis saab kõik korda",kui linnast välja saime oligi kõik korras,niikaua kuni ma 80nega sõitsin sest siis hakkas auto imelikult raputama,tagasild hakkas hüppama,nii võtsimegi vaiksemalt ja sõitsin terve 90 ala 75-80 km tunnis,alles pimedas sain mina koju.kodu asub Juuru Vallas Tallinnast 45 km kaugusel.
Oleviku plaanid:
Kuna ma pole majanduslikult iseseisev kodanik veel, siis pole mul mingeid plaane tehtud antud auto suhtes.
Üks on kindel,muutma ma seda autot ei hakka, säilitan sõiduki originaalsena.
Talvel ma temaga välja ei tule ja üldse halbade ilmadega ei sõida.Ainult suve auto.
Rätsepal lasen istmetele katted õmmelda,sest juhi omal on pisikene auk sees ja vähekene kulumisjälgi näitab välja.
Tuleviku plaanid:
Kui algab oma elu ja majanduslik iseseisvus ning kapitali sissevool siis muidugi algab totaalne renoveerimine sellisele tasemele,
et sõidukit ilutseksid mustad nr märgid, Ning riigiteid näeks ta ilmselt siis veel vähem, ainult tõsise põhjusega sõidan garaazist välja.
kõrvale tuleb hankida mingi lada ront millega võib siis mosse sõidu igatsusi peletada,teadmisega et suvel saab ikka hea auto rooli jälle keerata, "kes kaua kannatab see kaua elab."
tänan neid kes leidsid selle aja et kogu minu lollus läbi lugeda
selliseid asju ju 2 korda ei juhtu!
kola mis ma kaasa sain autoga:
pult on kodus lisatud dekoratiivsuse mõttes,GAZ võtme võtsin ära,kasutu.
originaalne ja ilusti säilinud SALVO ohukolmnurk koos nahkkotiga
Ensv aegne medikott oli ka taga,see oli isegi täis 77 aasta sidemeid ja pudeleid.
sisekumm on katki,muidu kõik ok
kustuti lisasin ise,muidu kõik muu oli juba kaasas,see terve varuratas,selle all mõningad koltsid,rihmad
pidurivoolikud ja tavotipump
nurgatulede kroomid,lisaks.
väheke hädas tuli
vanad tuled,mis 2009 ülevaatusel paluti maha võtta.
akukate,sobib küll aga pole vaja,mingi puidust lahendus on isegi parem.
ma ei tea mis see on,aga kaasas ta oli
välislohvgi varuks
ühe tule kroomrõngas
eelmine omanik oli arendanud salanupu,ning istmenihutamise takistuse.
tungraud mida ma mingi hinna eest alla ei pane,see lihtsalt iluasi.
raamatud mis kaasa sain,mõlemad rus keeles
raadio,mis küll sahiseb patareide jõul,kuid autos on hetkel vait,raadioluku võtit ma ei saanud,kuid kodus oli mul mingi ensv võti,mis keeras luku ka lahti.
mõningad lisad:(11.01.13 seisuga)
ei tea kaua 1.radiaator vastu pidas?
siin on mootori vinkood,mis tõestab et mootor on originaalne
mõlemal pool on sama auk küljekarbis.
matialused olid kaetud nii vanade lehtedega
bakassi luugi küljes olev paber millest ma saan aru ainult seda et juttu käib värvist
esimesel päeval kohe vormistasin endale hooldustööde vihiku,kulude vihiku,kütusevihiku ning sõidpäeviku,hea järge pidada siis
kodune kirjastus
üks väljavalitud ENSV tungraud,mis nüüd teenib minu autot.
14.02.2013 ostast saadud roolilukk,ikka oma aja värk on õige asi....
