Vahelduseks otsustasin tegeleda natuke istmetega, sest nende
väljanägemine ei ole just kõige viisakam. Nad on küll terved, aga kuidagi loppis
ja määrdunud.
Häirivad ka veel õmblused. Teatavasti on vanatüübi istmed (67-76) pikitriipudega läbiõmmeldud.
Nende triipude vahel peaks siis olema õhuke poroloon ja kokku moodustub õrnalt reljeefsete triipudega pind.
Muidugi enam seda porolooni seal alles ei ole ja iste on koledalt sile; kohati on triipude õmbluste niit läbi kulunud.
Esiistme padi ja seljatugi.
Mõningase kaalumise järel otsustasin istmed lajali lammutada.
Ja nagu arvata võis oli pilt üsna masendav.
Istme alus poroloonid olid äravajunud ja igatpidi vormist väljas.
Paistab, et tehases on istmele kujuandmiseks kasutatud
mingit vatilaadset ollust ja topitud on seda üsna suvaliselt siia ja sinna.

Selline kena vaatepilt siis:

Ent üllatused ei lõppenud.
Tagumise istme sisu vaadates tekkis küll küsimus, et kuidas seal tehases see töökorraldus
üldse toimis? Mašad ja Galjad on toppinud sinna sisse kõike, mis parasjagu kätte juhtus:
Vatti, nööri, paberitükke - täielik prügikast.

Tähelepanuväärne on ka seljatoe poroloon, ülemine serv oleks nagu lihtsalt ära rebitud.
Nahkade pesemine ei olnud õnneks vaevaline, natuke nühkimist ja puhtaks nad said.

Järgmise etapina läksid nahad õmbleja juurde, kes arutas vanad õmblused lahti,
paigaldas uue porolooni ja õmbles siis uuesti kokku.

Vanale poroloonile oli peale pandud riie ja siis õmmeldud. Uus on juba moodne -
poroloonile on katteriie juba külge liimitud.

Istmete kokkupanek.
Istmenahkade pealepanekuga oli parasjagu võimlemist. Kuna vana poroloon oli tugevalt ära vajunud, siis sai
1cm-st poroloonist vanale uued tükid peale lõigatud.

Seljatoele tuli ka teha soome papist uued küljed kuna vanad olid mingil imelikul põhjusel katkised.

Paigaldust raskendas ka see, et peale pesemist olid nahad omajagu kokku tõmmanud.

Istmed enam vähem koos. Umbes sellised võisid nad olla uuel autol.

Ilu on omakasupüüdmatu rahulolu.