OAO Moskvitch oli eraettevõte, mis anti üle endisele tehasele, et vältida seadusest tulenevaid karistusi ja kitsendusi, mis loodi Nõukogude Liidu lagunemise ajal, 1991. Kuna firmal puudusid alltöövõtjad, siis nime kasutas ainult Ida-Moskvas asuv tehas, mis lõplikult seiskus 2006. aastal.
Varasem ajalugu.
1929 alustas tööd Moskva Autovabrik. Esialgne aastane norm oli 24 000 sõidukit. 1941. aastal tehas evakueeriti sõja tõttu Uurali mäeahelikku, kus terve koosteliin seati ringi ning Teise Maailmasõja koidikul hakati tootma hoopis sõjatehnikat.
Seda legendi teavad juba kõik, kuidas venelased maani tasa pommitatud Brandenburgi Opeli tehasest võtsid alles jäänud koosteliinid ja joonised ja viisid need endaga kaasa Venemaale. tehas sai endale uue nime - M3MA (Moskovskii Zavod Malolitražhnõh Avtomobilei) ning tööd alustati juba 1947. Esimene auto, mis tehase liinidelt maha sõitis, kandis nime 400, mis oli sisuliselt uue märgiga Opel Kadett. Venemaalt eksporditi autosid ka Saksamaale, kus neid varuosadega toetas Opel. Milline iroonia! Aga edasised mudelid töötasid välja juba tehase enda insenerid, kuid jooniseid ja materjale "omandati" igal võimalikul viisil - käidi autonäitustel ja pildistati igat mutrit ja poltigi.
1969.a toimus väike muudatus ning tehas sai uue nime - AZLK (Avtomobilnõi Zavod imeni Leninskovo Komsomolja).
Moskvitši toodetud autosid ei peetud kunagi moeröögatuseks, need olid pigem robustsed, lihtsa ehitusega töömasinad, mille töökindlus oli üle keskmise siiski ning hinna poolest küllaltki soodsad. Kõige magusam aeg tehase jaoks oli 60ndate lõpp - 70ndate algus, kui valdav osa toodangust läks ekspordiks ning Moskvitši märki kandvaid autosid võis leida väga paljudest riikidest. Nõudlus alati ületas tootmise, seega inimestel tuli alati oodata päris pikalt, enne kui tuli teade, et ostuluba rahuldati. Vahel võis ootejärjekord ulatuda lausa aastani ja ka siis ei pruukinud saada päris uut autot. Kuni 80ndate alguseni olid kõik Moskvitšid tagaveolised väike-keskklassi autod, millel sõltuv tagasild ja lehtvedrud.
1966-1990 toimis ka Bulgaarias väike Moskvitši tehas, kuid seal pigem tehti koostetööd, väga vähesel määral painutati ka varuosa plekke.
Aleko tutvustamine.
1986. aastal kergitati saladuse katet ning ilmavalgust nägi radikaalselt teistsugune Moskvitš. Mudelinimi 2141 Aleko. Seda autot käitas VAZi 1.6-liitrine R4, mis oli selle auto jaoks piisav jõud. Aleko oli esiveoline luukpära AZLK mudelirivis. Oma mõõtudelt suurem ja mahukam ning luksuslikum, kui senised tagaveolised. Tootmisel peeti enam silmas mugavust ja aerodünaamikat. Kere loomisel peeti enim silmas Simca 1307 ehitust, samas kui mootori asetus ja esisilla ehitus "laenati" Audi 80/100 mudelitelt. Plaanis oli ka 1.8-liitrine jõuallikas, kuid tootmisse see ei jõudnudki, sama lugu ka diiselmootoriga.
"Aleko" oli kõva edasiminek autotööstuses, kuid paraku koondatud majanduse allakäik, alla keskmise kvaliteet ja ebapädevad juhtimisvõtted viisid tehase pankrotini.
Tehas nimetati 1991. aastal ümber OAO Moskvitch, kuid probleemide tõttu endiselt ei suudetud tootmist tõsta ega nõudlust suurendada ning 2002.a anti sisse pankrotimenetlus. Päevapealt lõpetati töölepingud ning koosteliinidele jäid rippuma lõpetamata kered, sisustus, arvutustehnika, dokumentatsioonid, kõik pitseeriti kinni.
2005.a saabus lootusekiir, kui Renault SA ilmutas huvi ning ostis ära 62% OAO Moskvitch aktsiapakist. Algas Renault/Dacia Logani kokkupanek. Töösse rakendati vaid osa suurest tehasest ning hüljatud osa jäi endiselt hüljatuks.
Siiski ei päästnud tehast ka Renault'i rahasüst ja tehas suleti lõplikult 2006. Järgmisel aastal kustus ka nimi OAO Moskvitch ning alles jäi vaid legend ja mälestus inimeste südameis, kui ühest suurimaist autotootjaist suurel kodumaal.
I põlvkond. 1945-56.
* Moskvitch 400/420 (1946)
* Moskvitch 400/422 ("woodie", puitraamiga kere) (1949)
* Moskvitch 401/420 (1954)
* Moskvitch 401/422 ("woodie", puitraamiga kere) (1954)
* Moskvitch 401/420 (4-ukseline kabriolett, kuid hoolimata sellest, et oli odavam, kui kinnised mudelid, ei osutunud populaarseks) (1949–52)
M-400.
II põlvkond. 1956-65.
* Moskvitch 402 (Opeli lamekaanega mootor)(1956)
* Moskvitch 410 (nelivedune versioon 402 ja 407) (1957)
* Moskvitch 411 (universaalkere 410) (1958)
* Moskvitch 423 (M-402 ja -407 universaal)
* Moskvitch 424 (M-403 universaal)
* Moskvitch 407 (35 hj OHV) (1958)
* Moskvitch 403 (45 hj) (1962)
M-407, "munarest" esivõre.
III põlvkond. 1965-86.
* Moskvitch 408 (1964)
* Moskvitch 426 (universaalkerega 408) (1966)
* Moskvitch 412 (1967) (hiljem tuntud ka kui lääne turule eksporditud Moskvitch 1500)
* Moskvitch 427 (universaalkerega 412) (1967)
* Moskvitch 1360 (1970)
* Moskvitch 1500 (1970)
* Moskvitch 2136 (1976)
* Moskvitch 2137 (1976)
* Moskvitch 2138 (1976)
* Moskvitch 2140 (1976) (samuti eksport-nimega Moskvitch 1500)
* Moskvitch 2140SL (1981) (täiustatud 2140, Super Lux nime all eksportmudel)
M-408.
Moskvitch 1500 UK.
IV põlvkond. 1986-2002.
* Moskvitch 2141 Aleko (1986)
* Moskvitch 2142 (1997)
* Moskvitch Svjatogor (1997) (nimi võetud Vene ajaloost)
* Dolgorukij (1997) (Moskva rajaja Juri Dolgoruki järgi)
* Kalita (1998) (14. sajandi Vene printsi Ivan Kalita järgi)
* Knjaz Vladimir (1998) (prints Vladimiri järgi)
* Duet (1999)
M-2141 "Aleko".
Rallisport.
* Moskvitch 404 Sport (1950)
* Moskvitch G1 (1951)
* Moskvitch G2
* Moskvitch G3
* Moskvitch G4
* Moskvitch G5
Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Moskvitch
Tõlkisin loetavasse keelde, kuna autoklubil peaks ikka oma ajaloonurk ka olema.
Edaspidi teen veel ajaloonurka, moded võiks lausa mulle oma nurga eraldada
