AZLK 2140 jõudis minu valdustesse 2004 aasta suvel. Üks meiekandimees Harry lahkus siitilmast ja seda autot ei tahetud edasi pidada. Tundsin seda meest ja olin näinud ka koos autoga vahetevahel ringi liikumas. Ükskord helistab mulle Proua ja ütleb: "Toomas, kuule vii see Moskvitš omale kodu ära". Ma ei osanud muud teha,kui läksingi järgi. Auto eest miskit raha ei tahetud,pidin ainult paari talve kartuli viima.
Helistasin tuttavale treilajuhile Reigole ja too lubas appi tulla. Sõitsimegi Kirsi tänavale. Garaaziuksed tehti lahti ja sealt vaataski vastu roheline konn. Jutujärgi oli ta seal seisnud juba paar aastat,kuna auto oli antud peremehe käest pojale kasutada. Autoga oli sõidetud mingi aeg ja siis arvatavasti lõppes ülevaatus. Siis oli jäänud seisma. Vaatasin auto üle ja ei olnud mul kobiseda midagi,sest pea-aegu muidu käes. Autot pidime ikka käsitsi garaazist välja ajama,sest eluvaimu ei tulnud akust,ega mootorist. Kõige jubedam uudis oli muidugi see,et Proua oli lasknud auto arvelt maha võtta??!! See lõi muidugi natuke tuju nullimaks. Kuid teha polnud ju midagi. Tõime auto kodu ja ajasime maha. Lõin alles siis pagasniku lahti-oo,talvekummid. Terve jooks kaasas. Kummid olid tehtud Tartu firmas Regum,kunagi vabariigi algul ja näevad välja nii:
.
See tõstis kohe tuju. Need kummid on mind aidanud siiamaani edasi. Pole kuhugile kinni jäänud. Kui nüüd kellegil selliseid üksikuid vedeleb,olen nõus juurde ostma.
Alles siis sai autot veidi kriitilisema pilguga vaadatud. Sumbutaja oli all nagu vile püss,auke täis. Arvan seda,et olete kõik sellist tagumise toru vaadet näinud. Paljudel seisma jäänud masinatel sama olukord. Tagatiiva ääred,ukseääred puha roostes ja mädad. Porikoopad läbi ja ka poolraamid õhukesed. Juhipoolne poritiib vahetatud,parempoolne aga täitsa sõel. Värv ka siit-sealt koorumas. Hiljem värvitöödega alustades sai muidugi kohe selgeks,et värvijamees on koore võtnud-ehk eeltöö lohakalt teinud. Polnud alt kas koralikult puhastanud või jätnud üldse vana värvi matistamatta. Viimane variant oli valdavas enamuses. Suurt keretööd ma algul ette võtma ei hakanud,kuna lootsin veel ülevaatuselt läbi saada. Enne aga pidin likvideerima kõik pisivead . Aku sai võetud ämma kotleti pealt,(VAZ_03). Palju pusimist oli igasuguste asjadega. Küll olid küünlad mustad,piibud ja juhtmed täitsa eurod,kuid kutud. Karburaator sihuke imelik,ei töötanud korralikult. Sai teda puhastatud ja sätitud. Tühikäiku polnud õieti ollagi. Soendusradikas lekkis,klaasid seest kogusaeg udused. Vurr kräunus ka, nagu oleks keegi hädas. Kuna mul endal tööriistad olemas,ei valmistanud remont mingit raskust. Eks lugu selleski,et masinatega lapsest saati sina peal ja vene auto kogemus ka olemas. Kui ma lõpuks auto liikuma sain,lasin siin talu ligidal edasi-tagasi. Mida rohkem ma sellega kärutasin,seda enam sai selgeks tõsiasi,et alles nüüd ma sain selgeks Püha Tõe! Ma juba ammu mõtlesin,et mida kuradit need vanamehed sõidavad nende lössis ja karvaste Mossedega ringi!? Nad sõidavad nendega lõpuni,kuna see auto on kuradima hea! Täitsa vaese mehe Mersu. Õõtsutab parasjagu ja talvel hea läbivusega. Kuna olin vanasti Zigulliga ka hulga maad sõitnud,saan öelda seda,et jääb ikka Mosule mugavuse poolest alla. Võibolla on see luulu või asi lihtsalt minu isikus kinni....Kuna olen pikemat kasvu.
Siht sai ette võetud-auto uuesti arvele! Nii saigi tehtud. Kuigi kõik minu ümber vaatasid mind veidi imelikult....Kulutused 2500 kr. Sellega sain kõik puuduolevad osad ja arvelevõtmise ,ülevaatuse. Ehk siis sain teepeale.
Kuna mul praegu ei ole võimalik tolleaegseid pilte panna,kuna need tavalised fotod,panen autost veidi tänapäevasemad pildid. Tehtud eelmisel aastal:
Mis puutub vanematesse piltidesse,siis need lisan kunagi hiljem võimalusel. Järgnevalt keskendun eelmise suve tegemistesse. Järgneb....
