Auto ajaloost niipalju et ostetud sai see 11 Märts 1993. Auto oli natuke kereremondiks lahti võetud ja siis õues paar aastat seisnud. Puudu oli starter. Eelmine omanik käivitas viimased sõidud autot vändast. Seoses sellega oli vända auk nii suureks kulunud et vajadusel saaks sealtkaudu ka ilma kapotti avamata küünlaid vahetada... Auto üldine seisukord oli selline et kogu esiosa oli puudu, küljes oli kapott ja musta krundiga esitiivad ( paari poldiga) ja pakiruumis esitulede jäänused. Põhjas oli hulk läbivaid auke ja taga tiivakaared samuti läbi roostetanud. Auto eest sai makstud 2200 krooni mis tänasesse päeva üle kantuna oli ikka üüratu. Mina sain ülikoolist tollel ajal 80 krooni kuus stippi ja isa kuupalk oli umbes 500 krooni.
Esimene sõit autoga oli Pääskülast ARKI. Ark asus Kadaka teel kus paegu on Kannu Kõrts. Seal sai vormistatud ost-müük. Sain sinise ,pastakaga täidetud teh. passi. Numbrimärgid võeti riiulist välja ja pandi teise riiulisse. Onu ütles et kui auto välimus on korda tehtud siis sõidad siia, ma vaatan üle, ja saad numbrid kätte. Ja nii me sõitsimegi ilma numbriteta Pääskülla tagasi. Või peaaegu... sest Tähetori mäest auto üles ei jõudnud minna. Sidur libises niipalju. Edasi seisis auto veel kaks kuud sama koha peal kus ennegi. Suvel sai põhjale ja karpidele lapid peale needitud ja tiivakaared epo liimiga ära keevitatud. Peale ülevärvimist sõitsin Arki, sain sealt numbrid ja siis edasi ülevaatusele mis sai läbitud puhtalt.
Kolm aastat hiljem võtsin auto uuesti lahti ja vahetasin tagatiivad, karbid, tiivakaared ja veel nipet näpet. See oli minu esimene keevitamise kogemus. Kõik töö sai tehtud gaasikeevitusega ja ega need asjad ilusasti külge ei istu. Peal kinnipunktimist ja sobitamist olid uksevahed korras, pärast kinnikeevitamist enam mitte, aga nii ta jäi. Siis värvisin uuesti auto üle ja see värv on peal tänaseni.Edasi üle kümne aasta oli see mu ainuke igapäevaauto.
Mõned pildid hetkeseisust
2016
