Kuidas "mosse haigus" sind leidis

[MAZ]

Seda teemat pole siin varem olnud seega olen siis ka esimene,kes selle teema avab.
Minu lugu on järgmine:
Aasta võis olla 2002 kui ma käisin koos tuttavaga mööda Saaremaad reisimas, peatusime mingi hetk ühe
teise tuttava juures,kes oli endale saanud hiljuti Moskvich 408 Elite Deluxi (punane auto), algul
ei osanud ma autost midagi arvata,kui tollel ajal oleks mulle öeldud sõna mosse siis sellega seondus
roostet korjav venemaa nuhtlus. See sobiks hästi iseloomustamaks minu teadmiste taset tollel hetkel.
Ma polnud varem kokku puutunud Moskvich 408 ega teadnud isegi,mis asi see Elite delux on muust rääkimata.
Peatusime seal oma nädal aega, kuid juba siis tundus see 4 tulega auto mulle miski mulje jättis,sest leidsin ennast tihti seda autot vaatamas ei saanud aru,mis kummaline jõud sinna tagasi mind tõmbas.
Sellest ajast jäi mulle hästi meelde salongis olnud hapu äädika lõhn, mida on raske unustada.
Möödus siis oma 3.aastat ja sattusin kodulinnas täpselt samasuguse auto peale, sellel ajal oli minu huvi tehnika vastu juba kasvanud ja teadsin rohkemat asjadest, mossedest mitte eriti küll, sest polnud nendega kokku puutunud palju. Nii siis sain kodulinna 408 omanikuga tuttavaks, paistab,et vist sellest hetkest peale toimus minu elus pöördepunk, kust alates 408 huvi hakkas nagu lumepall, mis mööda mäekülge allapoole veereb kasvama. Ma ei tea oli see siis 4 esituld, hapu äädika lõhn või lihtsalt midagi,mis autos enda välimuses oli aga kusagil 2006.a hilis sügisel küpses mul plaan omale 408 osta.
Muidugi oma 408 leidmine oli keerulisem kui ma arvata oskasin aga kui palju ka kive minu teele takistuseks ei loobitud ikkagi jäin ma kindlaks oma otsusele, lihtsalt hing ei andnud rahu.
2007.a siis sain oma praeguse M408 ja olen selle üle õnnelik. Sain kunagi sugulaselt 13.sünnipäeva puhul raamatu Moskvitš oli see siis kokku sattumus või siis teadista,et mul läheb seda hiljem elus vaja võta sa kinni.
Samas oma 408 otsingul ilmselt saingi mossede maailmaga lähemalt tuttavaks, sealt alates on ka huvi jäänud püsima.

[easyrider]

Mind on vanad autod juba hällist huvitanud. Ma ei tea miks. Varaseim kokkupuude Moskvitšitega on sellest ajast, kui olin kolmene. Kurtnas sai vanavanemate pool oldud ja ka jalutatud. Siis alati tirisin vanaema metsa all lebavate vanade roostes autovrakkide poole, nii et ta oli sellest lausa tüdinenud. Loomulikult olid need vrakid Mossed (MZMA 401 vist). Ja pisikese pätakana (lasteaiaealine) sai köögi akna peal istutud ja liiklust imetletud. 90ndate Tammsaare tee pakkus hurmavat vaatepilti Moskvitšide, Žigulide ja Volgade näol. Lääne autosid ma ei pannud tähelegi, vaid Vene tehnika püüdis mu pilku.
Ja sel ajal oli ka lühikest aega mul veider... tõbi. See oli midagi Tourette' sarnast. Ma nimelt pidin (ka vastu tahtmist) nimetama (Vene) auto nime, kui mõnda nägin ("Žiguli!","Mosse!"). Ma olin lihtsalt nii kiindunud neisse autodesse. Ja üks seik veel. Ma vanaemaga pidin Kännukukest Rahumäele saama. Tuli takso võtta. Oli igasuguseid autosid, läänekaid jne. Aga minu nõudmisel sai sõit tehtud hoopiski takso-Volgaga!
Kasvasin suuremaks, kuid vanade autode huvi säilis. Vägagi sinisilmselt soovisin 2007. aastal endale '77 Pontiac Trans Am'i. Uurisin asja, kuid rahakott pani karmid piirid siiski paika. 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses tekkis raudkindel soov muretseda endale just Mosse. Moskvitš on hea alternatiiv USAkale, ta on odav, kergesti leitav ja välimuski on ilus. Mõtlesin 412 peale. Miks siis mitte? Ja hakkasingi vanemaid pommitama enda sooviga. Lubasin, et teen load ära, auto võib ju ka varem olemas olla. Ja siis nägin ma kuulutust... Need pildid... Ma olin nõiutud... Roheline 2140 tõusus teiste Mossede seast millegipärast esile. Ma teadsin kohe, et temast saab mu auto, ükskõik, mida ma ka tegema ka ei peaks. Ma tegin neile selgeks, et ma ostan auto lihtsalt ära ja kõik. Ja õnneks tuldi vähehaaval mu sooviga kaasa. Ja praegu olen ma üliõnnelik 2140 omanik!
Ma tahaksin mingi autode varjupaiga luua. Midagi Järva-Jaani sarnast. Kui see kunagi teoks saab, siis Mossede pealt ma kokku ei hoia. Tahan päästa niipalju vanu autosid Emexi küüsist, kui võimalik. Aga jah, see Mosse-haigus süveneb mul aegamööda.

[TheoK]

Minu haiguslugu.

Olin jõudnud juba sellisesse vanusesse (olin 8 või 9), et pisikesed mänguautod enam huvi ei pakkunud. Samas tekkis huvi põllupidamise ja traktorite vastu. Esimene mootoriga masin oli nõuka-aegne aiatraktor-motoplokk. See seisis juba aastaid põõsaall ja ootas oma taassündi. Mina hakkasingi isale peale käima, et paneme käima ja veame kartuleid. Isa nõustus, tükk aega jamas sellega. Mina vaatasin pealt ja ei saanud midagi aru, mida ta teeb. Aga masin läks käima ja töötab tänaseni. Sellega olen ise juba "sinapeal" ja olen temaga kõik kodukandi teed läbi sõitnud. Leidsin kunagi ka kunagi raamatu, mis käsitles meie maal leiduvaid motoplokke, viisin end nendega kurssi ja olin ekspert
Aeg läks edasi, sünnipäev oli tulemas. Huvitama hakkasid kaherattalised (mopeedid, võrrid) ja äkki olin ATM 50-e omanik. Sellega sõit sai kiiresti selgeks. Sai sõidetud nii kiiresti kui välja tuli, kui ka mööda metsi. Mopeedi mootor erilist hooldust ei vajanud, õli mootorisse ja bensiin paaki. Täielik Hiina ime. Samal ajal uurisin ja tegin endale selgeks erinevaid vene autosi ja nende erinevusi.
Aega läks taaskord edasi ja veetsin palju aega autoportaalides Ziguleid, Volgasi, GAZ veoautosi, UAZ-e jms vahtides. Mossesi eriti ei vaadanud. Vahepeal pidin juba naabrimuti käest ühe GAZ 52-e saama . Aga vahtisin kõiki masinaid, peaasi et vene omad. Esiteks leidsin sobiva VAZ-2106, mis ka vanematele meeldis. Hind oli ka normalna. Aga omanik kadus ära ja ost jäi tegemata. Siis jäi silm ühe osta.ee-s alghinnaga 0.- müüdava Iž 27156 peale (reisjatevariant). Sai käidud vaatamas ja rohkem näha ei tahtnud, polnud rooli, polnud poolt radikat, kõik oli mäda ja s*tane. Kuid peale seda autot hakkasid mossed hirmsalt meeldima. Tegelikult võib pidada Mossearmastuse alguseks ühte korda, kus käisin sõbral Saaremaal külas ja tema vanaisa Kombit uuritud, meeldis. Siis tuli jällegi üks 2000.- Iž 412 (vanem variant). Too asus nõmmel ja oli ka üsna kurb, polnud pidureid, sidurit jms. See ka ei meeldinud. Siis leidsin Tartumaalt ühe AZLK 2140SL-i. Hind soodne ja isale meeldis vaid üks, see värv. See värv pidavat olema nö. uus ja moodne venelaste värv. Sai omanikuga kokku lepitud, et ta autot hoiaks ja sõitsime Tartumaale. Pilt polnud parim, aga kuna kaugele tuldud, ei saa ju tühjade kätega tagasi minna. Tõime ära! Sõidust Tallinna võib lugeda minu auto teemast. Saabus aastake, mil sai vaba aeg pühendatud mossele ja tema heakorrale. Olin autoga isegi liiga rahul. Sai ikka temaga Tallinna ja maakodu vahet sõidetud. Inimestele see auto meeldis, vaadati järele ja lehvitati. Kõigile meeldis. Eks mõnele ei meeldinud ka, et nüüd lapsele auto ostetakse jne .
Siis tuli perre maasturiostu soov. Vahtisime Suzukisi, Jeepe jne, kuid mina olin veendumusel. Õige auto on NIVA. Ostsimegi ära. See aga tähendas, et mosse läks maakodusse ja Niva jäi linna. Mosse on nüüdsest maakodus liikumise auto jne.
Aga ma olen veendumusel, see auto on mul seni kuni koos püsib ja eks siis vaatab edasi. Ta jääb suveautoks ja sellega hakkan tulevikus sõitma suviti mina, kevadeti ja sügisel ka koolis. Las siis vahivad Ma olen kindel, et kui load käes ja kõik legaalne, on Mossega väga uhke, mööda Tallinna tänavaid podistada.

Kusjuures see Mossearmastus on nii suurejooneline, et paar päeva tagasi olin juba valmis alustama taaskord läbirääkimisi, Pirukamosse ostuks. Vanemate õnneks, oli see auto juba müüdud.

Lõppkokkuvõtteks:

MOSSE ON MÕNUS

[Manks]

Kas ma just haige mossede vastu olen, kuid olen sellise masina endale hobiautoks valinud . Lapsepõlvest on minust üks pilt kolhoosi 426 -ees, mis oli esimene sõiduauto, millega sõideti. 1988 a. oli meil esimene auto IZ KOMBI, mis läks 98 aastal EVP -de eest müüki, tollal ei olnud moskvitsi vastu üldse huvi . Mosse vastu tekkis uuesti huvi, kui Korstnapühkija oma 426 -ga ringi sõidutas, kuid siis polnud veel ma mõelnud, mis autot endale soetada. Pime juhus tekkis 2007 a. kui sattusin ühe korraliku 427 IEP peale, mis oli väga hea kerega, ei saanud ostmatta jätta . Püüdsin autot arvele saada, kuid seda ei saanud ma arvele liigse asjaajamise tõttu, siis hakkasin teist autot dokumentidega ostma. 2008 aasta kevadel leidsin ühe müügikuulutuse Tartus, tundsin huvi dokumentide vastu, kuid omanik tahtis need koos autoga ära müüa. Läks mõned kuud mööda ja omanik võttis minuga ühendust ja tal õnnestus oma auto mulle maha müüa . Natu probleeme vormistamise juures oli, kuna Tartu ARK tahtis auto passi lihtsalt lisatähed IE panna, kuid ma ei olnud nõus. Kuna aeg oli hiline, siis jäi vormistamine katki ja vormistasin selle paar päeva hiljem Võru ARK is, kus sain nõutud tähised IEP ja märkutesse "Lubatud kasutada parempoolse rooliga" . Samal päeval sai autoga Võru linna sünnipäeva üritusel lustisõidus osaletud ja peale seda masin seisab varju all. 2009 a. ostsin veel ühe parempoolse rooliga auto varuosadeks juurde (vähemalt sai ära toodud varuosadeks). Nüüd tuleb välja, et ka sellel on dokumendid olemas ja üles leitud, nüüd ma kaalun võimalust ka see auto arvele võtta, kuni veel võimalus on. Peale selle olen veel ostnud 3 mosset varuosadeks, et ennast varuosadega kidlustada. Loodan oma masinaga 2010 liiklusesse tulla, ehk leian selle korrastamiseks aega .

[marek]

Riiuli peal mul 40-50 tükki päris autost 43 korda väiksemaid erinevaid moskviche(400-2141), ju sealt sai huvi alguse. 408 on lausa niipalju meeldinud, et 412 ja 433 mudelist sai kokku klopsitud ise õige 408 mudel, sest tolajal seda veel ei toodetud.



Edit: Pärast ülelugemist 49 eksemplari siiski.

[A.Roosenberg]

mulle on meeldinud vene masinad kõiksugused juba veel varasemast ajast, kui ma elu mäletan.
alguses imetlesin majaees isa mossesid, käisin vanaema ja vanaisa juures onu vene autode mudelitega mängimas, kuna vanaisa võttis sealt ühe mudeli ja kinkis selle mulle sünnipäevaks.
mudeliks oli 426, mis oli pruunikaspunane. ostsin siis sõprade käest mudeleid, eriti tõmbasid siis mossed, kuid meeldisid ka teised.
lõpuks olin nii vana, et sain isa mossed omale .
kui need sai varuosadena maha müüdud, siis ostsin endale ise auto .
seekord oli autoks ford sierra .
omanud sierrat alles nädal või 2, selgus ikka, et ma ei saa sõita millegi muuga, kui mossega ja rääkisin ja kauplesin pidevalt sõpru, et vahetaks sierra mosse vastu, kuid ei saanud.
olid juba peaaegu nõus, aga kaup jäi ikka ära kahjuks.
ju siis sõbrad mõistsid juba tollel ajal, et mosse on ikka ülekõige auto.
viisin siis sierra emexisse ja sain raha, et osta endale mosse .
ostsin siis mosse milleks oli iž 412 IE aastaks oli 80 või 83 . enam ei mäleta .
selle vahetasin ära toyota starleti vastu, kuid siis avastasin jällegi, et mosse on parim, kuid ei olnud kusagilt mosst saada ja otsisin sigulli .
sain siis 08 ja müüsin selle 4-5 kuu pärast peale ostu maha, et osta seda mosset, mida praegu oman .
olin seda juba tükk aega jahtinud, sest kõik rääkisid, kui hea mosse seisab , pealegi peaaegu uus .
ostsin selle ära ja nüüd mõistan, et ei taha sellest kunagi loobuda ja ostaks mossesi juurdegi, kui oleks raha rohkem ja kohti kuhu mossesi panna ja nii, et nad ära ei mädaneks.
minu mossearmastus ainult kasvab ja kasvab ja lõputult .

[easyrider]

viisin siis sierra emexisse ja sain raha, et osta endale mosse .

Vaat' sellist asja kuulen küll esimest korda!
Respekt!

[A.Roosenberg]

viisin siis sierra emexisse ja sain raha, et osta endale mosse .

Vaat' sellist asja kuulen küll esimest korda!
Respekt!

tõsijutt ja nii oligi
kusjuures retsisin ta nii ära, et vanemad lubasid ta vanarauda viia ja uue auto mul osta .
(ennem ei lubanud uut autot osta, kui vana katki või müüdud ja korras autot ei lasknudnad vanarauda viia lihtsalt sellepärast, et tahan uut .

[Tiit]

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Valdavalt mulle Mossed ei meeldi. Aga kuna olen praktiliselt üheks konkreetses 2140-s üles kasvanud, siis on just see auto mulle väga hingelähedane. Mind ei tõmba autode originaalsus vaid just erilisus. Ka Mossest on võimalik stiilne auto teha

[moskiito]

minu mosse haigus sai alguse siis, kui vanem vend ostis 407-me. Alguses sõitis oroginaal masinaga, kuid siis otsustas et paneb 412 kasti vahele. Tulemuseks oli see et iga aasta sai mootorit vahetatud. 4 aastaga sõitis ta läbi 4 mootorit ning alati üks ja sama probleem, Neljas silinder kulus nii läbi et seal ei olnud survest haisu ka. Ise arvasime et 412 kasti pärast, kuid tegeliku põhjust ei saanudki teada. Viimati nägin seda masinat vanema venna juures prügihunnikust kokku pekstud kujul 5 aastat tagasi.
Järgmine mosse mis meile tekkis oli kollane 412 uuema kerega ja roheline 412 vanema kerega. Mõlema masinaga sai omal ajal prajalt läbielamisi ja pulli. Sai nendega traktorit mängitud kui ka jahimehi mängitud. Kollasele sai isegi 3 korda kere remonti tehtud ja rohelisele 2 korda. Lõppuks roostetasid nii läbi et ei jäänud muud üle kui need emexisse viia. Järgmine mosse oli punane 2140. Selle ostis vanem vend viru-kabalast ja teenis meie peret ka truult mitu aastat kuniks mina tegin talle viimase reisi oma ex-pruudiga. kere oli nii läbi et kui lammutamiseks läks, sai tagumise silla nii kätte et ei pidanud poltegi lahti kruvima. Nii mäda oli teine.
Minu kätte tuli roheline 2140 1000 krooniga. 1998-dal aastal. Sellega vurasin eesti teedel kuni aastani2002 aastani. Vuraksin edasi sellega kuid saatuslikul talvel sõitsin kaks korda kraavi ning tekkis mingi imelik lühis elektrisüsteemi mille jälile ei jõudnudki.
Pärast kraaviskäimis oli vaja järgmine päev tööle saada, aga kuidas. Siis sai ülemuselt 3000 krooni laenatud ja ostetud IŽ Combi 2135. See masin on mul siiani olemas, kuigi olen mõelnud tolle maha müümisele, ei ole asi kuulutusest kaugemale jõudnud. Põhjus on puhtalt emotsjonaalne, sest see masin on minule ja minu naisele olnud 2 korda pulma autoks ja väga palju huvitavaid ning lõbusaid momente läbi elatud.
Lisaks olen enda mosse palaviku süstinud 426-ga mille soetasin 3 aastat tagasi ja mis paraku raha puudusel seisab endiselt paigal.