Eellugu
Veneaegsete masinatega olen ikka hästi läbi saanud, juba sellest ajast, kui nendega sõitma sai õpitud. Seega on mind alati saatnud kiusatus sellest žanrist hobiauto teemadel. Osaliselt olen seda hobi realiseerinud mõõtkavas masinate kogumisega, mis jõudis ka hiljuti temaatiliste vitriinide ehitamiseni, ent isu nõuab ju ikkagi ka masinat, mis liigub ja häält teeb.
Kui lapsepõlves sattusin pigem Žigulide ja GAZikute rooli taha, siis umbes paarkümmend aastat tagasi sattus meile maakoju üks Mosse 2140, millele sai aastakese jooksul kohalikel pisikestel teedel sportlikku koormust antud.
Nii et isu oma Mosse järele ei ole sellest ajast saadik kuigivõrd raugenud. 8 aastat tagasi võtsin teema päevakorda ning hakkasin endale Mosset reaalselt otsima. Eelistuseks just 2140, mis tekitas lihtsalt kõige enam nostalgiat. Kuna suurem osa müügololevatest isenditest olid moderniseerimisjärgsed, vähema kroomiga, siis õnnestus juba kroomrandiga iluvõre ette ära hankida – lihtsalt hullult meeldib see tumeda tagapaneeli ja kroomitud iluvõre kooslus. Aga läks nii, et hoopis õnnestus saada endale Žiguli 21013, mida hakkasin jõudumööda tegema, kuni see ühele noortekambale sedavõrd imponeeris, et nad selle nurgaakna kaudu avasid, käima panid ning edasiste kilomeetrite käigus selle masina elutee ka lõpetasid.
Käisin ka paari GAZ 24 vaatamas, kuid ühes ei saanud hinna teemadel kokkuleppele ning teine oli pisut liialt kulunud konditsioonis.
Mõned aastad tagasi sattusin Orissaares kokku ühe tuttava inimese isa kollase Mossega, mille ta oli omal ajal uuena ostnud ning mis senini hea tervise juures hoitud. Oli selline viisakas seisus ja igapäevakasutuses 1982a moderniseerimisjärgne 2140. Kui möödunud sügisel selgus, et Mosse omanik on nõustnud lõpuks välismaa masinaga kohanema ning Mosse läheb müüki, siis panin mõtte idanema ning ega see mõte päriselt rahu ei andnudki. Tegime nüüd suve hakul kaubad ning tõingi Mosse tagasi pealinna, kust ta kviitungi järgi täpselt 37 aastat ja 18 päeva tagasi toodi.
Nüüd minu Mossest lähemalt.
Seisund
Iga-aastaselt on tehtud roostetõrjet, aga eks värvi peal ikka värviparandusi ja mullitavaid kohti leidub. Põhi peaks korralik olema üldjoontes. Ainult piduritorud oleks vaja vasksete vastu vahetada. Sel teemal siin foorumis ka erinevaid jutte olnud. Kuidas teie tänane kogemus ütleb – kas mõistlikum on oodata, kuni mingi vasest komplekt müüki satub, või on keegi leidnud meistri, kes standardised varuosapoest ostetud piduritorud suudab mossele alla aretada? Ma olen küll üht-teist mootori koha pealt teinud, aga rooli ja pidurid ning mõningad peenhäälestused jätaksin meistrite teha.
Mootor töötab tühikäigul väga puhtalt ning läheb väga hästi käima. Ainuke asi, et kiirendamisel, eriti kolmanda ja pisut ka neljanda käiguga, kipub kakkuma ning vahele jätma. Sestap süvenen lähipäevil karpa reguleerimise teemasse.
Käigud lülituvad täpselt, kuid pikemal sõidul nagu kaoks hoovastikul määre ära – ei liigu kang enam vabalt, vaid suht raskelt. Mul oli kunagi ammu ühel Mazdal selline viga, et hoovastikumääre kulus ära ning käigukang pidevalt krudises liigutamisel. Kui kellelgi veel sellekohaseid kommentaare, siis need igati teretulnud.
Plaanid
Lühidalt – rallit ei plaani sõita, museaali ei kavatse ka ehitada, plaadimängijaid ja ekraane pole samuti isu kuhugi peita. Tahan teha eheda ajastukohase masina – sellise igapäevakonditsioonis, nagu meil omal ajal ringi sõitsid. Läbivat roostet üritan vätida, aga päris prillikiviks ei hakka ka ajama. Tõsi küll, pisut ketserlikult. Ketserlus selles mõttes, et tahaks ta umbes pool aastat ajas tagasi viia – kruvin külge kroomrandiga iluvõre, värvin tagatulede vahelt mustaks ning kinnitan parempoolse tagatule alla 1500 sildi. Samuti tahaks panna külge kilbikinnitustega veljed, et ka kroomkilbid kenasti koos võrudega masina küljes koha leiaksid. Küsimus: kui keegi on pannud oma Mossele valuveljed ning kilbikinnitustega Mosseveljed ja ka kilbid on üle, siis võib mulle teada anda, ehk saame kaubale.
Ketserlus seineb täpsemalt selles, et tulemuseks on hübriidversioon moderniseerimiseelsest ja -järgsest, sest näiteks esiustele nurgaaknaid ei hakkaks jällegi tekitama (Vt ka ülaltpoolt, mis omal ajal mu Žiguliga juhtus:-)). Kuigi Vene autotööstuses oli tavapärane, et sõidukite moderniseerimise käigus tulid päris mitmete kuude jooksul välja uusi ja vanu juppe läbisegi sisaldavad partiid, siis minu poolt kirjeldatud speciga Mosset ei ole ilmselt siiski kunagi tehasest väljunud – mulle teadaolevalt lõpetati tagapaneeli värvimine kõige esimeses järjekorras ära. Ni et ajaloolise korrektsusena võib siis minu Mosse puhul olla lihtsalt tegu faceliftieelse masinaga, millel keegi lasi kasti Vana Tallinna ja välismaa kilekoti eest uut tüüpi uksed panna.
Salongis tahaksin paigaldada ajastukohase kassettmaki, milliseid mul veel Žiguli aegadest mitu tükki olemas, sest just kahisevalt lindilt kostuv süntesaatorimuusika sobib minu meelest vene masina mürinaga kõige paremini kokku. 2140 puhul aga satun teada-tuntud probleemi otsa – kuhu see paigaldada?
Ideaal oleks teha olemasoleva raadio auk suuremaks ning liigutada kojameeste lüliti üles, praeguse tühja lüliti koha peale. Olen vene foorumites jälginud, et enamjaolt surutakse makid kuhugi armatuuripaneeli parempoolsesse serva. Mulle nii ei meeldi – tahaksin, et makk asuks sümmeetriliselt ventilatsiooniavade kohal. Ma ei ole tänase seisuga veel armatuuri maha kakkunud, aga saan netist leitud piltidelt aru, et kusagil seal kojameeste lüliti taga paikneb üks kerevärvi metalltala ning pildi järgi tundub, et see jääb minu poolt kirjeldatud plaani kohastele raadiokorpusele lihtsalt ette? On keegi selle läbi teinud? Kas sünnib kerejäikusele või millelegi muule suur kahju, kui see metalldetail läbi saagida?
Pildid Internetist:
Igaljuhul, kosmeetilise külje pealt käputäis ajastukohast tuuningut plaanin installeerida – kojameeste plastikspoilerid ning punutud roolikate näiteks. Aga sellest sünnivad pildid jooksvalt.
Welkamm 
